Orel


1842. aastaks oli kakskümmend kaks aastat varem pikselöögist süüdatuna maha põlenud kiriku taastamine jõudnud niikaugele, et üles võidi seada uus Saksamaal, Ludwigsburgis, Eberhard Friedrich Walckeri töökojas valminud orel. Paarkümmend aastat varem asutatud Walckeri töökoda oli jõudnud Saksamaal tuntust koguda ning heade tellimuste toel tehaseks kasvada. Venemaa turule murdis Walcker end 1839. aastal Peterburi Peetri kirikule valminud võimsa oreliga.

Tallinna peakiriku – Oleviste – uue oreli tellimine samalt meistrilt oli igati mõistetav. Siinjuures tuleb muidugi tunnistada, et tegelikult ei olnudki lähikonnas ühtegi orelimeistrit, kes olnuks suuteline valmistama nõutud suurusega oreli.

1842. aastal valminud mehhaanilise traktuuriga orelil oli 65 registrit 3 manuaali ja 2 pedaali. See oli suurim orel, mida eestimaale kunagi oli ehitatud ja jäi ka suurimaks oreliks kuni 1914. aastani, mil valmis Tallinna Toomkiriku uuendatud orel.

19. ja 20. sajandi vahetusel oreliehituses kasutusele võetud tehnilised uuendused levisid kiiresti ja 1. maailmasõja eelne majanduslik heaolu võimaldas neid realiseerida ka Eesti aladel. Üksteise järel ehitati pneumaatilisele traktuurile ümber kõik Tallinna suuremate kirikute orelid. Oleviste kirikus võeti nimetatud moderniseerimine organist Weÿrichi pikaaegse pealekäimise järel ette viimasena, alles 1914. aasta kevadel. Detailse ümberehitusplaani koostas Peterburi Peetri kiriku organist dr. Wissig, milles läbivaks põhimõtteks oli instrumendi kõlakarakteri säilitamine. Kavandatud 76 registri hulgas pidi jääma kasutusse 59 vana registrit. Paraku see kõik oleks pidanud nii olema, tegelikkuses aga läks teisiti.

Oreli pühitsemise jumalateenistusel, mis leidis aset alles 18. detsembril 1926, kasutusel olnud laululehel on kirjutatud: „Meie vana oreli ümber- ja juurdeehitus sai tellitud 1913. aasta detsembris ja orel pidi valmima ning üles seatama septembris 1914. Sõda ja revolutsioon paiskas kõik segi ja kogutud kapital muutus täiesti väärtusetuks. Alles 1924 otsustas kiriku nõukogu oreliehituse jätkamiseks algatada uue korjanduse ja 4. jaanuaril 1926 sai sõlmitud uus leping firmaga E. F. Walcker Ludwigsburgist. Arvestades meie koguduse keerulist finantsolukorda sai oreli paigaldamine ette nähtud mitme etapina. Täna nüüd seisab esimene ja suurim etapp kasutusvalmilt meie ees. Mängupult koos kõigi vajalike seadeldiste ja kopliaparaatidega on kogu instrumendi jaoks valmis ja paigaldatud, vastates tänapäevastele tehnilistele nõudmistele. Dispositsioon, milles osaliselt vana kõlbulik vilestik kasutust leidis on järgmine: (vt. dispositsioon)”.

Nii ongi siis, et kuigi mängupuldil seisab oreli valmimisajana 1914. aasta ja toona ette nähtud rikkalik dispositsioon, on orel praegusel kujul üles seatud siiski alles 1926. aastal. Valmis jõuti ehitada kavandatud 76 registrist 37, täielikult puudub 1. manuaali vilestik. Oreliehituse lõplik valmimine takerdus siiski mitmete probleemide taha. Lisatud dispositsioonis on valmis ehitatud registrid trükitud tumedamalt.

Oreli 1842. aastast pärinev pseudogooti stiilis prospekt paigaldati uuesti alles peale 1950. aastat, prospekti viled on valmistatud kartongist ja kaetud hõbepaberiga. Viimaste aastate arhiiviuuringud on näidanud, et Oleviste orel on omamoodi monument Eesti oreliehituse ajaloos, olles eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks kohalikele orelimeistritele peale 1842. aastat.

Järgmised sündmused

20 SEPT
Palvekoosolek

Neljapäev kell 18:30 Maarja kabelis

21 SEPT
Noorteõhtu

Reede kell 18:30 Maarja kabelis

23 SEPT
Jumalateenistus

Pühapäev kell 10:00 Oleviste kirikus

23 SEPT
Jumalateenistus

Pühapäev kell 12:00 Oleviste kirikus

27 SEPT
Palvekoosolek

Neljapäev kell 18:30 Maarja kabelis

28 SEPT
Noorteõhtu

Reede kell 18:30 Maarja kabelis

30 SEPT
Jumalateenistus

Pühapäev kell 10:00 Oleviste kirikus


Vaata kuukava