Effataa ärkamine

Oleviste koguduse 55-aastase ajaloo üheks väljapaistvamaks sündmuseks on vaimulik ärkamine, mida tuntakse Effataa-ärkamise nime all. Nime sai see koori kaudu, kes teenis ärkamisaegsete evangeelsetel koosolekutel. Jumala töö toimus Olevistes kõigil võõrvõimu aastail, kuid Effataa-ärkamine oli tollastes tingimustes oma vormilt, sisult ja kestvuselt täiesti unikaalne nähtus. See puudutas peale Oleviste koguduse ka paljusid inimesi üle Eesti kui ka tolleaegse Nõukogude Liidu teistes piirkondades. See oli “üleliidulise” ulatusega liikumine ja äratus.

Ärkamise ligikaudne kestvus, arvestades ka küllaltki pikka ettevalmistusperioodi, oli 13 aastat: 1968-1981.

Algas kõik üsna tagasihoidlikult. Aastail 1968-1969 puudutas Jumal mitmeid tollal parimais aastais olevaid Oleviste koguduse liikmeid, kes elasid vaimulikult jõudeelu. Peaaegu ühel ja samal ajal tekkis mitmetel inimestel soov teha midagi Jumalariigis. Aeg oli karm, ideoloogiline surve kristlastele tugev, välised lootused millelegi paremale peaaegu kadunud.

Ja samal ajal tekkis tõsine vajadus otsida Jumalat – Teda paluda ja leida – mis on peamine. Otsiti väljundit ja eesmärki oma usuelus. See oli tõeline palveäratus, mille kutsus esile Jumala Vaim. Oli nädalaid, kus järjekindlalt koguneti mitmel õhtul kodudesse ühiseks palveks. Jumal kujundas ja vormis meeskonda, kes oleks valmis midagi tegema Tema riigis. Usun, et sellise muudatuse taga olid tõsised eestpalved paljude kristlaste poolt. Üheks selliseks palvetajaks oli pastor O. Olvik. Võin öelda, et Effataa-ärkamine, selle teke ja areng on omamoodi kauniks mälestusmärgiks sellele tõsisele jumalamehele, tema palvetele ja püüdlustele. O. Olviku initsiatiivil alustati 1968. aastal nn ansambli- või kooriõhtutega, mille algseks eesmärgiks oli tollase suure segakoori liikmete mitteusklike omaste ja sõprade evangeliseerimine. Neil õhtuil, mis toimusid algul kiriku käärkambris regulaarselt kord kuus, esitati veidi traditsioonilist vaimulikku koorimuusikat suure segakoori ansamblilt, lisaks peeti üks ettekanne, millele järgnesid küsimused ja sõnavõtud. Ettekannetega esinesid P. Rannut, A. Ruutsoo, T. Klementi ja mitmed teised.

Osavõtjate hulk noil õhtuil kasvas sedavõrd, et umbes kahe aasta möödudes koliti üle ruumikamasse Maarja kabelisse, mis varsti samuti kitsaks jäi. Selleks ajaks oli sisuliselt formeerunud ka Effataa-koor, kes kandis ustavalt pikki aastaid suurt koormust evangeelses töös. Seda koori on juhatanud legendaarne T.Vardja, kes on ühtlasi ka koori nime üks autoreid, M.Tomson, R. Puu, A. Kaljapulk, A. Pilpak jt.

Effataa-töö alguspäevadest kuni oma surmani oli Effataa hea sõber, toetaja ja julgustaja P. Järvalainen Soome Vabakirikust. Tema tegi palju selleks, et Effataa-tööl oli palju ustavaid sõpru ja eestpalvetajaid Soomes. Selle tähtsust tollases olukorras on raske ülehinnata.

Effataa-õhtute populaarsus kasvas, mis aga teravdas võimude tähelepanu ja tõi endaga kaasa hoiatusi ja pidevat psühholoogilist survet. Effataalasi püüti igati hirmutada. Põhjus oli selles, et neil üritustel osales liiga palju noorepoolset rahvast, mis lubas võimudel pidada seda mittelubatavaks tööks noortega. Võimude ähvardused ei kohutanud inimesi ja töö jätkus. Tööle oli iseloomulik, et kogu evangeelsete õhtutega seotud meeskond ja koor palvetasid erakordse innukusega, sest vajati Jumala vahetut õnnistust, kaitset ja julgust. Seda võis aga neis tingimusis anda ainult Jumal. Otsustavaks ja usujulgeks sammuks sai Effataa-õhtute üleviimine suurde kirikusse. Ka seal kujunesid need üle ootuste õnnistatuiks ja rahvarohkeiks. Suur kirik oli inimesi täis. Saamaks head kohta, tulid agaramad inimesed kirikusse varakult – paar tundi enne koosoleku algust. Õhtutel oli palju muusikat nii Effataa-koorilt kui ka väiksematelt rühmadelt, rohkesti tunnistusi vastpöördunuilt ning lõpuks üks kokkuvõtlik sõnum.

Ärkamise teisel poolel peeti kolm Effataa-õhtut kuus: kahel laupäeval ja ühel pühapäevaõhtul. Seda tehti aastaringselt ilma mingisuguse vaheajata. Inimeste koormus, aga ka pühendumus üritusele oli suur, seda tehti vabatahtlikult, rõõmsa südamega.

1970ndate aastate keskel toimus Effataa-ärkamises väga oluline areng. Põhiliselt evangeelse rõhuasetuse kõrval hakati koosolekuil palvetama ka inimeste muude vajaduste ja eriti tervise eest. Uut innustust tõid selles osas ka mõned Soome vennad. Teated sellest, ja eriti mõnede inimeste tervenemisest rasketest haigustest ja Jumala väe erilistest ilmingutest levisid kiiresti, peamiselt meist ida poole.

Nähtavasti leidis Jumal endise Nõukogude Liidu piirkondades hulganisti inimesi, kes olid eelarvamustevabad ja avatud südamega. Nende poole pöördus Jumala arm. Ukrainas said inimesed ilmutusi, et on vaja minna Tallinnasse, ehkki paljud lihtsad inimesed ei teadnudki, kus see Tallinn täpselt asub. Laupäeviti hakkas saabuma algul kümneid, hiljem sadu inimesi, kes otsisid Oleviste kirikut. Piletite saamine nädalalõpuks Tallinnasse muutus probleemiks. Balti jaama ja Ülemiste lennujaama kõik vabad kohad olid nädalavahetustel hõivatud Olevistesse-tulijate poolt. Effataa-ärkamine transformeerus laienedes “vene ärkamiseks”. Juhtus ka tragikoomilisi seiku: mõned äraeksinud sissesõitnud sattusid naabruses asuva KGB peakorteri sildita ukse taha ja palusid pahaaimamata infot koosolekute toimumise koha ja aja kohta. Õnneks oli laupäev ja Pagari tänav ei töötanud. Küllap jõudis aga niisugune info nende ülemusteni.

Kuna kohalesõitnuid oli palju, siis moodustasid nad laupäeva hommikul järjekorra kiriku väravas Laial tänaval. Et vältida niisugust “saba” kiriku ukse taga lasti saabunud kirikusse, kus nad said istuda ja vaikselt palvetada. Selles olukorras otsustati korraldada venekeelne palveteenistus kell 15.00-18.00 Maarja kabelis. Sealt viidi välja kõik toolid ja ruum oli sõna tõsises mõttes inimesi puupüsti täis. Kell 18.00 algas korraline Effataa-õhtu (muidugi eestikeelne), mille põhisuunitluseks, nagu varemgi, oli evangeelne sõnum. Koosolekud olid väga rahvarohked ja lõppesid alles kella kümne paiku õhtul.

Päevastel venekeelsetel palveteenistustel palvetati inimeste päästmise, tervenemise, vaimuliku uuendumise ja Püha Vaimuga täitumise eest. Neil koosolekuil toimus hulgaliselt tõsiselt haigete ja puuetega inimeste imelisi paranemisi ja taastumisi. Toimusid nähtused, mida võib julgelt liigitada imede ja tunnustähtede valdkonda. Maarja kabeli altari taga oli hunnik abisaanute poolt mahajäetud karke, keppe ja muid abivahendeid. Oli ka nii, et inimeste poolt kaasa toodud taskurätikud ja linikud, millele paluti Jumala tervendavat õnnistust, parandasid haigeid kaugel Venemaal.

Venekeelsetel koosolekutel töötasid koos R. Uuemõis, U. Veevo, K. Reinaru, A. Popov, H. Hunt, Ü. Niinemägi ja mitmed teised. See oli paljudele suur täiendav koormus. U. Veevo näiteks sõitis igaks laupäevaseks koosolekuks Hiiumaalt Tallinnasse ja tagasi, et olla pühapäeval taas oma koguduse keskel. Aga see oli Jumala töö ja selles osalemine oli eesõigus.

1970. aastate lõpus muutus võimude surve eriti rängaks. Nad teatasid, et mingit jumalikku tervendamist ei saa toimuda, sest Jumalat ei ole; palvetamine tähendab aga inimeste hüpnotiseerimist, mis on mittemeedikutele lubamatu. Selline tegevus loeti seadusevastaseks ja karistatavaks kriminaalkuriteona. Üldises venestamise olukorras peeti seadusevastaseks ja seetõttu lubamatuks pidada eesti koguduses koosolekuid vene s.o. üleliidulise suhtlemise keeles – milline paradoks ja silmakirjalikkus!

Kuna Effataa-ärkamine jätkus ja selle mõju vaatamata hoiatustele ja ähvardustele kasvas vähenemise asemel, siis 1981. aastal saabus lõplik ultimaatum võimudelt – lõpetada igasugused koosolekud vene keeles. Selle nõude mittetäitmisel ähvardati kirik sulgeda. Tundus, et võimud olid valmis ärkamist iga hinna eest lämmatama. Ühe aktiivse töötegija suhtes algatati kriminaalasi. Meenutagem, et oli aasta 1981 ja nn. perestroikani oli jäänud veel mitu aastat.

Koguduse juhtkond, kuhu kuulus selleks ajaks ka Effataa üks eestvedajaid R.Uuemõis, olles pideva surve ja ähvarduste all, aga samal ajal ka vastutades kogu Oleviste koguduse eest, langetas pärast pikka kaalutlemist otsuse venekeelne töö lõpetada. See otsus oli ränk ja valuline ning tähendas, nagu peagi kogeti, hoopi kogu ärkamisele ja selle hääbumist. Kurb oli sissesõitnuile öelda: “Minge koju, midagi ei toimu.” Võimude ultimaatumile mitteallumise korral oleksid mõned inimesed tõenäoliselt kohtu alla läinud. Nüüd aga hajus Jumala õnnistus. Tuli omamoodi kuivaperiood.

Nagu iga tõeline ärkamine, algas ka Effataa-ärkamine tõsise palve ja Jumala otsimisega. Innukas palvetöö jätkus ka ärkamise jooksul. Palju oli palvetajaid nii Eestis kui mujal. Seda ärkamist iseloomustab ja eristab varasematest tõik, et selles ärkamises kogesid inimesed nii päästmist, vaimulikku uuenemist, tervenemist kui ka Püha Vaimuga täitumist.

Koosolekute vorm oli oma aja kohta mõnevõrra uudne ja ebatraditsiooniline. Muusika oli hoogne ja rõõmsameelne, selles oli nüüdisaegse ülistusmuusika elemente. Kasutati harjumatuid, “mittekristlikke” muusikariistu, mis on tänaseks peaaegu kõikide kristlaste poolt aktsepteeritud. Evangeelsetel õhtutel oli palju tunnistusi vastpöördunuilt ja ka Jumala mitmepalgelist abi ja headust kogenuilt. Need sõnumid olid siirad ja kuulajail ei tekkinud kahtlust hea ja kõikvõimsa Jumala olemasolus ja selles, et Ta tegutseb.

Oli loomulik, et sellisel liikumisel oli tulihingelisi pooldajaid ja vastaseid. Vastastest oli võimsaim ja kardetavaim ateistlik nõukogude võim kõigi oma eriinstitutsioonidega, sest julgelt kuulutatud evangeelium oli väljakutse ja alternatiiv nende poolt pakutud ideoloogiale. Ka kristlaste arvamus liikumise kohta polnud ühene. Kristlaskonnas – pean silmas meie vendlust – tekitas Effataa-ärkamise uudsus ja sisu erinevaid seisukohti ja tundeid – tingimusteta pooldamisest kuni kriitika ja kahtlusteni: kas ikka ärkamise vaim on õige?

Samas oli kinnitav ja julgustav kogeda meie naaberkonfessiooni metodistide, eriti nende juhtide vaimset toetust ja sümpaatiat Effataa-tööle. Tänaseks on müüt “Tallinna vaimust” hajunud. Effataa-ärkamine oli Jumala töö ning Tema kaitses oma tööd ja töötegijaid. Ta andestab ka nende puudujäägid ja tehtud vead. Inimesena võttis Effataa-tööle suunatud mittemõistmise ja ähvardused enese peale pastor O.Olvik, pärast tema surma 1978. aastal pastor Ü.Meriloo. Neil vendadel oli armastust, tarkust ja julgust kaitsta võimaluste piires Effataa-tööd.

Effataa-ärkamine, mis toimus 20. sajandi teisel poolel, annab meile usku ja lootust, et uus ärkamine võib toimuda ka uue sajandi algusaastail. Meie ootame seda. See on meie kristlaskonna ja kogu meie rahva ainus tõeline vajadus. Kus see ärkamine puhkeb ja kes on selle juhid, seda teab Jumal. Tähtis on, et see ärkamine puudutaks ka Olevistet.

Haljand Uuemõis