Esimese Oleviste kirikuhoone ehitamise aeg pole senimaani täpselt teada. Ürikutest nähtub, et Taani kuninga Erik VI Klippingi ema Margarete annetas 1267. aastal naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. See on esimene kirjalik teade Oleviste kirikust. Seda aastat, või aega pisut enne seda, on peetud Oleviste kiriku ehitamise ajaks. Selle arvamuse kohaselt on kirik ehitatud alles pärast eestlaste linnuse vallutamist taanlaste poolt ja Tallinna-Taanilinna asutamist.
Taani kuninga Erik Klippingi pitser
Ent 1951. aastal ilmus endise Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johanseni teos, kus püüti tõestada, et enne taanlaste tulekut oli siin eestlaste linnus ja asula, kuid ka skandinaavlaste kaubahoov koos kirikuga - Oleviste kirikuga. Seda fakti pole seni siiski veel arheoloogiliselt ega ürikuliselt tõestatud, kuid see on tõenäoline kui ümberlükkamatu hüpotees.
Tõestusi kiriku olemasolu kasuks enne XIII sajandit
Perioodi 9.–11. sajandi keskpaigani nimetatakse Skandinaavia viikingiajaks. Selle aja lõpul tekkis kaubatee „viikingite juurest kreeklaste juurde“, mis kulges osaliselt läbi Eesti vete – Naissaare kohalt piki Eesti põhjakallast kuni Neeva suudmeni. Et olla kaitstud rannaäärsete eestlaste röövretkedest, tuli sõlmida vastastikused kaitselepingud, nagu see oli tol ajal tavaline. Pealegi oli eestlastel alanud varafeodaalsete suhete areng; kujunes välja maavaldusel põhinev võimustruktuur, elavnesid Läänemere ja Põhja-Euroopa kaubasidemed. Liikusid karusnahad, vaha, mesi, sool, relvad, metallid, orjad ja luksuskaubad, mis andis võimaluse osa võtta rahvusvahelisest kaubandusest. Kaubanduslepingute üheks klausliks oli vastastikune kaubahoovide asutamine lepinguosaliste territooriumile. Nii oli ojamaalastel (gotlandlased) umbes 1080. aastal Novgorodis oma Püha Olavi-nimeline kirik ning 12. sajandi lõpul ka kaubahoov. Samaaegselt oli Ojamaal Nikolai-nimeline vene kirik ja tõenäoliselt ka kaubahoov.
On tõestatud, et Tallinnas oli tollal vene kirik koos kalmistuga. Kui venelastel oli Eestis oma kirik-kaubaladu, siis võis see olla ka skandinaavlastel, kellega eestlastel olid veelgi tihedamad sidemed.
Kõik skandinaavlaste misjonipüüdlused Eestis vaid kinnitavad arvamust, enne taanlaste tulekut pidi Tallinnas olema siiski eestlastest ja skandinaavlastest kristlasi. Kui oli kristlasi, siis pidi olema ka pühakoda, sest rooma-katoliiklaste jumala-austamine on ikka ja alati olnud seotud sakraalehitistega.
Muistendid kiriku ehitamisest levivad tavaliselt üksnes kihelkonna piires, ent muistendid Oleviste kirikust ja selle ehitamisest on laiemalt levinud. Neid on kirja pandud 45 kihelkonnas, kokku 91 teisendit. Üldiselt on nende sisu, et ihne Olev ehitab suure tasu eest kirikut, viimasel hetkel risti kiriku tippu paigutades kuuleb hüütavat oma nime: „Olev, risti hoia otse!“, kukub ihnur end Oleviste tornist surnuks. Legendi järgi roomasid tema suust pärast maapinnale kukkumist välja kärnkonn ja madu. Sarnaseid muistendeid leidub ka liivlaste, kuid eriti rohkesti skandinaavlaste seas. Muistendite laialdane levik tõestab Oleviste kiriku erakordsust või selle märkimisväärset vanust. Oskar Loorits asetab Oleviste muistendite tekkimise Eestis 12. sajandisse, s.t aega enne taanlaste tulekut.
Kirik sai nime Norra kuningas Olav Haraldssoni (995–1030) järgi, kes võttis noorena osa viikingiretkedest Lääne-Euroopas, laskis seal ennast ristida ning 1015. aastal kodumaale naastes vabastas Norra Taani ja Rootsi võimu alt. Riiki valitses ta kuni 1028. aastani, siis oli ta sunnitud paganausuliste suurnike ülestõusu tagajärjel põgenema Kiievisse oma sugulase vürst Jaroslav Targa juurde. Olav pöördus 1030. aastal kodumaale tagasi, et taastada oma võim, kuid langes 29. juulil võitluses Taani kuninga Knut Suure vägede vastu. Ta tunnistati hiljem pühakuks ning tema surmapäevast kujunes Norra riiklik püha. Püha Olavi kultus levis Skandinaavias ja Eestis ning tema nime kannab Tallinnas asuv Oleviste kirik.
Päiskivi. Olav II Haraldsson (oma eluajal tuntud kui Olav Paks (Olav Digre) ja pärast pühakuks kuulutamist püha Olav; 995–29. juuli 1030) oli Norra kuningas aastatel 1015–1028.
Kiriku ehitusjärgud
Esialgne kirik
Enne 1219.a. püstitatud kiriku ehitusviisi ja arhitektuuri kohta puuduvad andmed, samuti ei ole selle asukoht täpselt kindlaksmääratav. Oletatav asukoht võis olla: 1) praeguse kiriku käärkambri kohal, kus on endise ehituse jälgi, 2) kiriku vööruse alal, kus leiti 1958. a. uurimistel hoonete fragmente, mis ei kuulu praegusele kirikule, 3) praeguse kiriku vastas Laia ja Laboratooriumi tänava vahelisel alal.
Kirik XIV sajandil
XIV sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis viidi lõpule 1330. aastal. Aastal 1364 valmis nüüdsest madalam torn, mis asus 4,5-meetrise läbimõõduga alusmüüril. Torn seisis tollal väliaspool kirikut.
XV sajandi ümberehitused
XV sajandil ehitati kirik uuesti ümber, mille tulemusena omandas ta üldjoontes tänaseni säilinud hiliskeskaegse kuju.Esmajärjekorras püstitati uus avar kooriruum. Koori ehitusstiil on väga sarnane teiste meil samal ajal püstitatud ehitistega: Oleviste gildi saaliga, arvatavasti ka Dominiiklaste ja Pirita kloostrite kirikutega.
11. mail 1433.a. puhkes Tallinnas suur tulekahju, mis hävitas osa linna ja muutis Oleviste kiriku poolenisti varemeiks. Koor taastati kiirest ning pühitseti jumalateenistuseks 1439.a. Samal ajal otsustati ehitada kirik suuremaks. Selleks lammutati 1330. aastal püstitatud kiriku pikihoone ja selle juures seisnud kabelid. Ehitus kestis 1436-1450. Kirik tehti pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Uus kirik valmis kolmelöövilise basiilikana. Kesklööv on kaetud tähtvõlvidega ning tõuseb 31 meetri kõrgusele. Seega on ta kõrgeim Baltimail. Torn tõuseb kiviosas 57 meetrini. Tornikuppel valmis samuti 1450. a. ning kõrgus oli tollal umbes 159 meetrit, kuuludes Lääne-Euroopa kõrgeimate kirikute hulka. XV sajandil nimetatakse Oleviste kiriku juures kolme pühakute nimelist kabelit: Maarja, Olause ja Laurentiuse. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal.
Maarja kabeli ehitamine
Esimest korda mainitakse Maarja kabelit 1404. a., kuid see kabel lammutati pikihoone uuendamisel. Uus Maarja kabel ehitati 1513-1523. Stiililiselt on see hiilgav hilisgootika, peene ja meisterliku töötlusega vormirikkaim ehitusmälestis Eestis. Kabel jäi pooleli: puuduvad skulptuurid, friisid on lõpetamata. Saabunud reformatsioon ei vajanud enam uhket kabelit.
Maarja kabeli idapoolses välisseinas asub kiriku eestseisja ja kabeli ehitustööde ehitustööde peamise toetaja Hans Pawelsi kenotaaf. See koosneb kahest osast. All on orvakujuline seinahaud, kus lamab skelett rinnal kärnkonn ja kolba juures madu. Ülal asub kaks rida reljeefe Kristuse kannatusloo teemadel:
- Sissesõit Jeruusalemma
- Püha õhtusöömaaeg
- Palvetamine Õlimäel
- Vangistamine
- Kaifase ees
- Piitsutamine
- Pilaatuse ees
- Risti kandmine
Orva seinal on alamsaksakeelne kiri, mis tähendab tõlkes:
"Mis olen ära andnud, see mulle jääb, mis olen omanud - on mulle kadunud,
ei või end keegi liialt kõrgeks pidada, sest nagu suitsuvine möödub inimese elu."
Pildirüüste
Rikkalikult kaunistatud Oleviste kirik oli nüüd üldiselt valmis. Kirikus asetses 25 altarit.
Algas luterlik reformatsioon, mis Tallinnas lähtus samast Oleviste kirikust. Uus usuliikumine haaras rahvahulki ja pani neid tegutsema oma endise usundi, selle esindajate ja sümbolite vastu. Hulkade usuvaimustus muutus hävitavaks jõuks, mis arenes pildirüüsteks. 15. septembril 1524. a. hävis Oleviste kirikus selle tagajärjel kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Eks siin olnud osa inimlikul kadedusel ja ürgsel hävitamisinnul. Väliselt kirik ei kannatanud.
Kiriku põlemine 1625. a.
Tolle aasta ööl vastu 29. maid süütas pikne Oleviste torni. Hävis torn, sulasid kirikukellad, kirikus hävisid kõik pärast pildirüüstet muretsetud esemed. Jäid vaid müürid. Seekord taastati kirik kiiresti - kolme aasta pärast avati uksed jumalateenistuseks. Kaheksatahuline torn koos nurgatornikestega valmis 1651. a.
Rohkem kui ükski teine kirik Tallinnas on Oleviste kirik kannatanud tulekahjudest. Vähemalt kolm korda on kirik täielikult maha põlenud, kaheksa korda on pikne süüdanud torni.
1820. ja 1831. aasta tulekahjud
Ööl vastu 16. juunit süütas pikne ühe nurgatorni. 20–30 noormeest olid valmis üles ronima, et tuld kustutada, kuid ametivõimud, meenutades 1625. aasta tulekahju tagajärgi naabermajadele, käsutasid kõiki ümbruskonna maju evakueerima. Nurgatorn põles aeglaselt edasi. Peagi süttisid teised tornid, varsti lõi leegitsema peatorn, mis peagi alla köstrimajale langes. Põleng kestis neli tundi. Kirikus hävis kõik: sulasid metallesemed, kuumuses purunesid hauakivid, isegi kivist piilarid (kandesambad) said kannatada. Hävines 1771. aastal Hallest ostetud orel. Kirikust jäid alles ainult müürid ja hinnaline Oleviste raamatukogu, mis oli varjul võlvistikus käärkambri all.
Kiriku taastamist toetas tsaar Aleksander I ja hiljem Nikolai I. 1828. aastal alustati kiriku remondiga. Ülesehitustöid raskendas 27. juulil 1831. aastal puhkenud väiksem tulekahju, kui pikne süütas taas peatorni. Tuli kustutati ning torn taastati endise plaani järgi. Kullatud rist ja kuul olid aegade jooksul suitsunud. Need puhastati, kuid enam uuesti ei kullatud. Kuuli läbimõõt on 114 cm. Torni kõrgus maast on praegu 123,7 m. 1833. aastal ehitati kirikusse ahjud. 1840. aastal saadi kiriku taastamisega ühele poole ning kirik avati taas jumalateenistusteks.
Oleviste kirik Carl Siegmund Waltheri joonistusel pärast 1820. aasta tulekahju
Kirik pärast 1950. a.
Oleviste kiriku hoone anti 1950. a. septembris üle ühendatud Evangeeliumi Kristlaste - Baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele sõjategevuse tagajärje tublisti kahjustatuna. Kiriku korrastustööd algasid kohe pärast kiriku avajumalateenistust 17. septembril 1950. a. ja lõppesid sama aasta 23. detsembril.
1954. a. toimus kirikus ulatuslik siseremont. Aastakümnete jooksul oli kiriku seintele ja võlvidele kogunenud paks tahma- ja mustusekord, mis oli vaja kõrvaldada, et kirikuruum ka väliselt oleks vääriline hoone vaimulikule otstarbele.
Prantsuse omaaegne kultuuritegelane ja diplomaat Eestis Catala ütles kord Oleviste kiriku arhitektuuri kohta, et see on "alastikistud gootika". Nii lihtne on Oleviste kirik väliselt, võrreldes lääne gootika pitsehitistega. Kuid oma lihtsuses on kirik imposantne. Suuruse ja omapäraga on kirik tähelepanuväärivamaid ehitisi Eestis. Hoone kõik elemendid, kui eelkõige võimas pilvedesse pürgiv kuldse ristiga torn, rõhutavad hoogsat tõusu kõrgustesse.
Ernst Ader
Ernst Ader (1898-1991) oli Eesti vaimuliku ajaloo uurija ja jutlustaja Oleviste koguduses.