Kiriku ajaloost

Esimese Oleviste kirikuhoone ehitamise aeg on seni jäänud problemaatiliseks. Ürikutest on teada, et Taani kuninga Erik VI Klippingi ema Margarete annetas 1267. aastal naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. See on esimene kirjalik teade Oleviste kirikust. Seda aastat või pisut enne seda on peetud Oleviste kiriku ehitamise ajaks. Selle arvamuse kohaselt on kirik ehitatud alles pärast eestlaste linnuse vallutamist taanlaste poolt ja Tallinna-Taanilinna asutamist.

Ent 1951. aastal ilmus endise Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johanseni teos, kus püüti tõestada, et enne taanlaste tulekut oli siin eestlaste linnus ja asula, kuid ka skandinaavlaste kaubahoov koos kirikuga – Oleviste kirikuga. Seda fakti pole seni siiski veel arheoloogiliselt ega ürikuliselt tõestatud, kuid see on tõenäoline kui ümberlükkamatu hüpotees.

Tõestusi kiriku olemasolu kasuks enne XIII sajandit

Perioodi IX – XI sajandi keskpaigani nimetatakse Skandinaavia viikingiajaks. Selle aja lõpul tekkis kaubatee “viikingite juurest kreeklaste juurde”, mis kulges osaliselt läbi Eesti vete – Naissaare kohalt piki Eesti põhjakallast kuni Neeva suudmeni. Et olla kaitstud rannaäärsete eestlaste röövimistest, tuli sõlmida vastastikused kaitselepingud, nagu see oli tol ajal tavaline. Pealegi oli eestlastel alanud varafeodaalsete suhete arens, mis viis neid rahvusvahelises kaubanduses osalema. Kaubalepingute üheks klausliks oli ikka vastastikune kaubahoovide asutamine lepinguosaliste territooriumile. Nii oli ojamaalastel (gotlandlased) u. 1080 Novgorodis oma Püha Olavinimeline kirik ning XII sajandi lõpul ka kaubahoov. Samaaegselt oli Ojamaal Nikolai-nimeline vene kirik ja tõenäoliselt ka kaubahoov.

On tõestatud, et Tallinnas oli tollal vene kirik koos kalmistuga. Kui aga venelastel oli oma kirik-kaubaladu, võis see olla ka skandinaavlastel, kellega eestlastel olid veel tihedamad sidemed.

Kõik skandinaavlaste misjoniüritused Eestis ja teisedki eeldused vaid kinnitavad arvamust, et eestlaste keskel ja Tallinnas pidi enne taanlaste tulekut olema siiski eestlastest ja skandinaavlastest kristlasi. Kui oli kristlasi, pidi olema ka pühakoda, sest rooma-katoliiklase jumala-austamine on ikka seotud sakraalehitistega.

Muistendid kiriku ehitamisest levivad enamikus oma kihelkonna piires, ent muistendid Oleviste kirikust ja selle ehitamisest on levinud laialt. Neid on kirja pandud 45 kihelkonnast kokku 91 teisendit. Üldiselt on nende sisu, et Kalev ehitab kirikut, kuid kuuldes hüütavat oma nime, kukub Oleviste tornist alla surnuks. Sellesisulisi muistendeid on leida ka liivlaste, kuid eriti rohkesti skandinaavlaste seas. Muistendite laialdane levik tõestab Oleviste kiriku erakordsust või selle suurt vanust. Oskar Loorits asetab Oleviste muistendite tekkimise Eestis XII sajandisse, s.o. aega enne taanlaste tulekut.

Kirk sai nime Norra kuningas Olav Haraldssoni (995-1030) järgi, kes võttis nooren osa viikingiretkedest Lääne-Euroopas, laskis seal ennast ristida ning 1015.aastal Norrasse naastes vabastas selle Taani ja Rootsi võimu alt. Riiki valitses ta kuni 1028. aastani, siis oli ta sunnitud paganausuliste suurnike ülestõusu tagajärjel põgenema Kiievisse oma sugulase vürst Jaroslav Targa juurde. Olav pöördus 1030. aastal kodumaale tagasi, et taastada võimu, kuid langes 29. juulil võitluses Taani kuninga Knut Suure vägede vastu. Ta tunnistati hiljem pühaks ning tema surmapäevast kujunes Norra riiklik püha. Olavi kultus levis Skandinaavias ja ka Eestis ning tema nime kannab Tallinas asuv Oleviste kirik.

Kiriku ehitusjärgud

Esialgne kirik

Enne 1219.a. püstitatud kiriku ehitusviisi ja arhitektuuri kohta puuduvad andmed, samuti ei ole selle asukoht täpselt kindlaksmääratav. Oletatav asukoht võis olla: 1) praeguse kiriku käärkambri kohal, kus on endise ehituse jälgi, 2) kiriku vööruse alal, kus leiti 1958. a. uurimistel hoonete fragmente, mis ei kuulu praegusele kirikule, 3) praeguse kiriku vastas Laia ja Laboratooriumi tänava vahelisel alal.

Kirik XIV sajandil

XIV sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis viidi lõpule 1330. aastal. Aastal 1364 valmis nüüdsest madalam torn, mis asus 4,5-meetrise läbimõõduga alusmüüril. Torn seisis tollal väliaspool kirikut.

XV sajandi ümberehitused

XV sajandil ehitati kirik uuesti ümber, mille tulemusena omandas ta üldjoontes tänaseni säilinud hiliskeskaegse kuju.Esmajärjekorras püstitati uus avar kooriruum. Koori ehitusstiil on väga sarnane teiste meil samal ajal püstitatud ehitistega: Oleviste gildi saaliga, arvatavasti ka Dominiiklaste ja Pirita kloostrite kirikutega.

11. mail 1433.a. puhkes Tallinnas suur tulekahju, mis hävitas osa linna ja muutis Oleviste kiriku poolenisti varemeiks. Koor taastati kiirest ning pühitseti jumalateenistuseks 1439.a. Samal ajal otsustati ehitada kirik suuremaks. Selleks lammutati 1330. aastal püstitatud kiriku pikihoone ja selle juures seisnud kabelid. Ehitus kestis 1436-1450. Kirik tehti pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Uus kirik valmis kolmelöövilise basiilikana. Kesklööv on kaetud tähtvõlvidega ning tõuseb 31 meetri kõrgusele. Seega on ta kõrgeim Baltimail. Torn tõuseb kiviosas 57 meetrini. Tornikuppel valmis samuti 1450. a. ning kõrgus oli tollal umbes 159 meetrit, kuuludes Lääne-Euroopa kõrgeimate kirikute hulka. XV sajandil nimetatakse Oleviste kiriku juures kolme pühakute nimelist kabelit: Maarja, Olause ja Laurentiuse. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal.

Maarja kabeli ehitamine

Esimest korda mainitakse Maarja kabelit 1404. a., kuid see kabel lammutati pikihoone uuendamisel. Uus Maarja kabel ehitati 1513-1523. Stiililiselt on see hiilgav hilisgootika, peene ja meisterliku töötlusega vormirikkaim ehitusmälestis Eestis. Kabel jäi pooleli: puuduvad skulptuurid, friisid on lõpetamata. Saabunud reformatsioon ei vajanud enam uhket kabelit.

Maarja kabeli idapoolses välisseinas asub kiriku eestseisja ja kabeli ehitustööde ehitustööde peamise toetaja Hans Pawelsi kenotaaf. See koosneb kahest osast. All on orvakujuline seinahaud, kus lamab skelett rinnal kärnkonn ja kolba juures madu. Ülal asub kaks rida reljeefe Kristuse kannatusloo teemadel:

• Sissesõit Jeruusalemma
• Püha õhtusöömaaeg
• Palvetamine Õlimäel
• Vangistamine
• Kaifase ees
• Piitsutamine
• Pilaatuse ees
• Risti kandmine

Orva seinal on alamsaksakeelne kiri, mis tähendab tõlkes:

“Mis olen ära andnud, see mulle jääb, mis olen omanud – on mulle kadunud,
ei või end keegi liialt kõrgeks pidada, sest nagu suitsuvine möödub inimese elu.”

Pildirüüste

Rikkalikult kaunistatud Oleviste kirik oli nüüd üldiselt valmis. Kirikus asetses 25 altarit.

Algas luterlik reformatsioon, mis Tallinnas lähtus samast Oleviste kirikust. Uus usuliikumine haaras rahvahulki ja pani neid tegutsema oma endise usundi, selle esindajate ja sümbolite vastu. Hulkade usuvaimustus muutus hävitavaks jõuks, mis arenes pildirüüsteks. 15. septembril 1524. a. hävis Oleviste kirikus selle tagajärjel kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Eks siin olnud osa inimlikul kadedusel ja ürgsel hävitamisinnul. Väliselt kirik ei kannatanud.

Kiriku põlemine 1625. a.

Tolle aasta ööl vastu 29. maid süütas pikne Oleviste torni. Hävis torn, sulasid kirikukellad, kirikus hävisid kõik pärast pildirüüstet muretsetud esemed. Jäid vaid müürid. Seekord taastati kirik kiiresti – kolme aasta pärast avati uksed jumalateenistuseks. Kaheksatahuline torn koos nurgatornikestega valmis 1651. a.

Rohkem kui ükski teine kirik Tallinnas on Oleviste kirik kannatanud tulekahjudest. Vähemalt kolm korda on kirik täielikult maha põlenud, kaheksa korda on pikne süüdanud torni.

Tulekahju 1820. a.

Ööl vastu 16. juunit süütas pikne ühe nurgatorni. 20-30 noormeest olid valmis üles ronima, et tuld kustutada, kuid ametivõimud, meenutades 1625. a. tulekahju tagajärgi naabermajadele käsutasid kõik ümbruskonna maju evakueerima. Nurgatorn põles aeglaselt edasi. Süttisid teised tornid, lõi leegitsema peatorn, mis peagi alla köstrimajale langes. Põlemine kestis neli tundi. Kirikus hävis kõik, sulasid metallesemed, kuumuses purunesid hauakivid, isegi kivist piilarid (kandesambad) said kannatada. Hävis 1771. a. Hallest ostetud orel. Kirikust jäid alles ainult müürid ja hinnaline Oleviste raamatukogu, mis oli varjul võlvistikus käärkambri all.

Kiriku taastamist teostas tsaar Aleksander I ja hiljem Nikolai I. Alustati ehitamist. Kirik avati jumalateenistuseks 16. juunil 1840. a. 1833. a. ehitati kirikusse ahjud.

1931. a. 27. juulil süütas pikne taas peatorni. Tuli kustutati ning torn taastati endise plaani järgi. Kullatud rist ja munad olid aegade jooksul suitsunud. Need puhastati, kuid uuesti ei kullatud. Muna läbimõõt on 114 cm. Torni kõrgus maast on praegu 123,7 m.

Kirik pärast 1950. a.

Oleviste kiriku hoone anti 1950. a. septembris üle ühendatud Evangeeliumi Kristlaste – Baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele sõjategevuse tagajärje tublisti kahjustatuna. Kiriku korrastustööd algasid kohe pärast kiriku avajumalateenistust 17. septembril 1950. a. ja lõppesid sama aasta 23. detsembril.

1954. a. toimus kirikus ulatuslik siseremont. Aastakümnete jooksul oli kiriku seintele ja võlvidele kogunenud paks tahma- ja mustusekord, mis oli vaja kõrvaldada, et kirikuruum ka väliselt oleks vääriline hoone vaimulikule otstarbele.

Oleviste kiriku remontijad 1950. aastate keskel.

Prantsuse omaaegne kultuuritegelane ja diplomaat Eestis Catala ütles kord Oleviste kiriku arhitektuuri kohta, et see on “alastikistud gootika”. Nii lihtne on Oleviste kirik väliselt, võrreldes lääne gootika pitsehitistega. Kuid oma lihtsuses on kirik imposantne. Suuruse ja omapäraga on kirik tähelepanuväärivamaid ehitisi Eestis. Hoone kõik elemendid, kui eelkõige võimas pilvedesse pürgiv kuldse ristiga torn, rõhutavad hoogsat tõusu kõrgustesse.

Ernst Ader
Ernst Ader (1898-1991) oli Eesti vaimuliku ajaloo uurija ja jutlustaja Oleviste koguduses.