Maarja kabel

Esimest korda mainitakse Maarja kabelit 1404. a., kuid see kabel lammutati pikihoone uuendamisel. Uus Maarja kabel ehitati 1513-1523. Stiililiselt on see hiilgav hilisgootika, peene ja meisterliku töötlusega vormirikkaim ehitusmälestis Eestis. Kabel jäi pooleli: puuduvad skulptuurid, friisid on lõpetamata. Saabunud reformatsioon ei vajanud enam uhket kabelit.

Hans Pawelsi kenotaaf

Maarja kabeli idapoolses välisseinas asub kiriku eestseisja ja kabeli ehitustööde ehitustööde peamise toetaja Hans Pawelsi kenotaaf. See koosneb kahest osast. All on orvakujuline seinahaud, kus lamab skelett rinnal kärnkonn ja kolba juures madu. Ülal asub kaks rida reljeefe Kristuse kannatusloo teemadel:

• Sissesõit Jeruusalemma
• Püha õhtusöömaaeg
• Palvetamine Õlimäel
• Vangistamine
• Kaifase ees
• Piitsutamine
• Pilaatuse ees
• Risti kandmine

Hans Pawelsi kenotaaf (tühi haud) on kujundatud hilisgooti altarina. Ülaosas ornamentaalses raamistuses on tühi kesknišš, millest vasakule ja paremale jäävad avatud altaritiivad, kumbki nelja passiooniteemalise raidreljeefiga, igaüks profileeritud raidraamistuses. Altari predellaks on ornamentaalses raamistuses nišš, mille tagaseinal on viierealine tekst. Samal tahvlil vapikilp Pawelsi peremärgiga. Niši põhjas lamab luukere, mille rinnal on kärnkonn ja madu. (L. Krigoltoi, 2001)

Kenotaaf on üheks silmapaistvaima teostuse ja kompositsiooniga hilisgooti siilis kunstiteoseks Eestis. Ta on kunstilooming, mille puhul on tuvastatud dokumentaalselt nii valmimisaeg kui ka kunstnik. (L. Krigoltoi, 2001)