Orel

Orel on ehitatud Eberhard Friedrich Walckeri töökojas Saksamaal. Algselt valminud 1842. aastal, kandes oopusenumbrit 34 ja 1914. aastal võetud ette moderniseerimine ja laiendamine ning antud uus number – oopus 1811. Paraku tööd Esimese maailmasõja tõttu katkesid. Alles 1926. aasta jõuludeks suudeti pool orelist uuesti paigaldada ning nii on see jäänud tänaseni.

Oleviste kiriku ainulaadse kõlaga orelist põhjalikuma ülevaate saamiseks on vajalik teha peatus selle pilli kujunemislool.

1842. aastaks oli kakskümmend kaks aastat varem pikselöögist maha põlenud kiriku taastamine jõudnud niikaugele, et üles võidi seada uus, Saksamaal, Ludwigsburgis, Eberhard Friedrich Walckeri töökojas valminud orel. Paarkümmend aastat varem asutatud Walckeri töökoda oli jõudnud Saksamaal tuntust koguda ning heade tellimuste toel tehaseks kasvada. Venemaa turule murdis Walcker end 1839. aastal Peterburi Peetri kirikule valminud võimsa oreliga.

Tallinna peakiriku – Oleviste – uue oreli tellimine samalt meistrilt oli igati mõistetav. Siinjuures tuleb muidugi tunnistada, et tegelikult ei olnudki lähikonnas ühtegi orelimeistrit, kes olnuks suuteline valmistama nõutud suurusega oreli.

1842. aastal valminud mehhaanilise traktuuriga orelil (Walcker op. 34) oli 65 registrit, 3 manuaali ja 2 pedaali. See oli suurim orel, mida Eestimaale kunagi oli ehitatud ja jäi ka suurimaks oreliks kuni 1914. aastani, mil valmis Tallinna Toomkiriku uuendatud orel.

19. ja 20. sajandi vahetusel oreliehituses kasutusele võetud tehnilised uuendused levisid kiiresti ja Esimese maailmasõja eelne majanduslik heaolu võimaldas neid realiseerida ka Eesti aladel. Üksteise järel ehitati pneumaatilisele traktuurile ümber kõik Tallinna suuremate kirikute orelid. Oleviste kirikus võeti nimetatud moderniseerimine organist Weÿrichi pikaaegse pealekäimise järel ette viimasena, alles 1914. aasta kevadel. Detailse ümberehitusplaani koostas Peterburi Peetri kiriku organist dr Wissig, milles läbivaks põhimõtteks oli instrumendi kõlakarakteri säilitamine.
Kavandatud 76 registri hulgas pidi jääma kasutusse 59 vana registrit. See kõik oleks pidanud nii olema, paraku tegelikkuses läks aga teisiti.

Oreli pühitsemise jumalateenistusel, mis leidis aset alles 18. detsembril 1926, kasutusel olnud laululehel on kirjutatud:

„Meie vana oreli ümber- ja juurdeehitus sai tellitud 1913. aasta detsembris ja orel pidi valmima ning üles seatama septembris 1914. Sõda ja revolutsioon paiskas kõik segi ja kogutud kapital muutus täiesti väärtusetuks. Alles 1924 otsustas kiriku nõukogu oreliehituse jätkamiseks algatada uue korjanduse ja 4. jaanuaril 1926 sai sõlmitud uus leping firmaga E. F. Walcker Ludwigsburgist. Arvestades meie koguduse keerulist finantsolukorda sai oreli paigaldamine ette nähtud mitme etapina. Täna nüüd seisab esimene ja suurim etapp kasutusvalmilt meie ees. Mängupult koos kõigi vajalike seadeldiste ja kopliaparaatidega on kogu instrumendi jaoks valmis ja paigaldatud, vastates tänapäevastele tehnilistele nõudmistele. Dispositsioon, milles osaliselt vana kõlbulik vilestik kasutust leidis on järgmine: (vt. dispositsioon)”.

Kuigi mängupuldil seisab oreli valmimisajana 1914. aasta ja toona ette nähtud rikkalik dispositsioon, on orel praegusel kujul üles seatud siiski alles 1926. aastal. Valmis jõuti ehitada kavandatud 76 registrist 37, täielikult puudub 1. manuaali vilestik. Oreliehituse lõplik valmimine takerdus siiski mitmete probleemide taha.

Lisatud dispositsioonis on valmis ehitatud registrid trükitud tumedamalt.

Oreli 1842. aastast pärinev pseudogooti stiilis prospekt paigaldati uuesti alles peale 1950. aastat. Prospektis, kus peaksid olema eksponeeritud helisevad viled – kuid 1. manuaali vilestiku täielikul puudumisel – on neid visuaalselt asendamas tummad, kartongist valmistatud ja hõbepaberiga kaetud vilemulaažid.

Viimaste aastate arhiiviuuringud on näidanud, et Oleviste orel on omamoodi monument Eesti oreliehituse ajaloos, olles eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks kohalikele orelimeistritele peale 1842. aastat.

Alates 2016. aastast on orelit hooldav Mäeväli Orelitöökoda OÜ teostanud mitmes etapis põhjalikumad remondid, mille tulemusel on osutunud võimalikuks lisada juurde registreid tuulepõhjadel ette valmistatud kohtadele. Pedaal on saanud juurde kolm 16-jalast registrit, mille ajaloolised viled olid kiriku pööningul alles hoitud ning peale korrastamist oli võimalik paigaldada. Oboe 8 ja Flûte harmonique 8 viled on valmistatud spetsiaalselt Oleviste orelile. Kolmandasse manuaali, kus oli palju registreid puudu saime Soomest oreliasjatundja Marko Koskineni vahendusel osta Juupajoki kiriku endise, 1917. aastal valmistatud oreli vilesid. Nii on kümne aastaga lisandunud 9 registrit ja hetkel on orelis seega kokku 46 registrit.

Toomas Mäeväli
Liina Rahuoja

Dispositsioon -  E. F. Walcker III/76 Op. 1811/1914

1. manuaal C – g³

2. Manual C – g³ (g⁴) Schwellwerk

3. Manual C – g³ (g⁴) Schwellwerk

Pedal C – f ¹

III/II, III/I, II/I, I/P, II/P, III/P, Sub III/I, Sup III/I, Sub II/I, Sup II/I, Sub III/II, Sup III/II, Sub III, Sup III, Sub II, Sup II, Sub III/P, Sup II/P, Sup III/P
Pianopedal fürs II und III Man
4 freie Kombinationen
5 feste Kombinationen
Piano, Mezzoforte, Forte, Tutti, Tutti Pedal.
Walze
Zungenchor
Generalauslöser Koppeln aus Walze
alt- Pfeifen von 1842neu- Pfeifen von 1926