233 Kristus, kindel kalju Sa

Märksõnad: Jumala kogudus, Leivamurdmine


Kristus, kindel kalju Sa,
ennast lasksid lõhkuda.
Sinu viie haava seest
voolas veri minu eest.
See mind patust puhastab,
pühaks eluks valmistab.


Ei ma oma rammuga
Sinu käske täita saa.
Kui ei iial väsiks ma,
nuttes ööd ja päevad ka -
patuseks ma siiski jään,
üksnes armust õndsaks saan.


Midagi ei ole küll
Sulle, Issand, tuua mul.
Nõder, vaene tulen ma
armust armu otsima.
Elujões mind puhasta,
muidu hukka lähen ma.


Armuaeg läeb rutuga,
lõpeb ära surmaga.
Siis ka viimse vaeva sees
ja veel kohtujärje ees -
Kristus, kindel kalju Sa,
end Su rüppe peidan ma!

Sõnad: Augustus Montague Toplady (1740-1778)
Muusika: Thomas Hastings (1784-1872)
Tõlge: Johann Klaanmann (1858-1926)