047 Kui kuldne päiksekiirgus sa

Märksõnad: ,


Kui kuldne päiksekiirgus sa, truu Päästja armastus,
mu südamesse särad ka, siis kaob kõik kurvastus.
Külm öö ja varjud kohkuvad su sooja paiste ees
ja rõõmulilled tärkavad mu nutva hinge sees.



Oh Päästja arm, nii mõõtmatu
kui vanasti, nii muutmatu
on minule, on sinule,
meid kõiki tõmbab endale!



Kui armastusest risti peal see päike säraga
mu südamesse tungis seal, siis äratas mind ta.
Sest ajast tean, kes surmani on armastanud mind.
Nüüd olen südant Temale ka tänuohvriks toon`d.



Mu selge elupäike Ta, mis kõiki valgustab,
ja minu Õnnistegija, kes igavesti jääb.
Nüüd rõõmulaulu laulan ma siin nutuorgudes,
ja igavesti taevas ka, seal Tema trooni ees.


Sõnad: Herman Windolf
Muusika: W. Isaiah Baltzell (1832-1893)
Tõlge: Johann Klaanmann (1858-1926)

Kasutatud