293 Lambaid üheksakümmend üheksa

Märksõnad: Kristlik elu, Meeleparandus ja päästmine


Lambaid üheksakümmend üheksa
kõrbes rahulikult sõi.
Üks eksis, eemale jooksis ta
ja kaugele karjast jäi.
Ta süngetes laantes eksis siis,
tee kaugele karjast teda viis;
tee kaugele karjast teda viis.


Veel on üheksakümmend üheksa:
vaata, küllalt neid ju on!
"Ei," vastab karjane, kurb on Ta,
"Kus eksinud tall küll on?
Kui ohtlik mu tee küll olgugi,
ma otsin ja toon ta tagasi;
ma otsin ja toon ta tagasi:"


Ega aimanud ükski ohte küll,
ei ka süngeid okasteid,
mis karjast ootasid urkais all
ja raskusi ränki tõid.
Kuid viimaks Ta kuulis nõrka häält
ja hukkuva lamba leidis sealt;
ja hukkuva lamba leidis sealt.


Miks on verega tee nii kastetud?
Seda teinud karjane,
kes talle pärast on haavatud,
et kanda ta kodusse.
Tõi vaeva ja haavu sünge öö,
sest raske nii oli päästetöö;
sest raske nii oli päästetöö.


"Sõbrad, naabrid, nüüd laulge kõigest väest!
Olge rõõmsad minuga,
et suutsin kiskuda surma käest
nüüd eksinud talle ma!"
teeb inglidki taevas rõõmsaks see,
et kadunud hing sai päästmise;
et kadunud hing sai päästmise.

Sõnad: Elizabeth Cecilia Clephane (1830-1869)
Muusika: Ira David Sankey (1840-1908)
Tõlge: Olga Juliane Veske (1895-1976)