437 Ma olen kui reisija

Märksõnad: , , ,


Ma olen kui reisija tormisel merel,
kes purjetab sünges ja pimedas öös.
Ei karda ma siiski neil mässavail vetel,
sest Jeesus on abimees hädade sees.



Kui Tema on kaasas, ma julge võin olla,
sest iial ei hukku siis tormis mu laev,
vaid usus näen selgesti kodumaa randa,
kus igavest möödunud häda ja vaev.



Kui tihedalt ümbritseb õudus ja udu,
Ta sõnast mul särab veel valguse kiir.
Kõik ahastus unub, sest ligineb kodu.
Vaat! Ees juba paistabki kodumaa piir.



Küll möllavad, murravad vihased lained,
ma rõõmustun siiski, sest reis lõpeb pea.
Siis möödunud kurbus ja ahastustunnid,
ei vahutav meri mind neelata saa.



Pea taevasel rannal ma ankru võin heita
ja tänada Päästjat, kes aidanud mind.
Siis unustan kohe kõik häda ja vaeva,
sest jäädavast rahust seal täitub mu rind.



Siis vaikinud tormid ja koju ma jõudnud,
kus õndsate hulgad mind ootavad ees.
Ei enam seal ähvarda hukata lained,
vaid igavest hingan siis taevases aus.


Sõnad: Herbert Söderholm (1906-1985)
Muusika: G. Haag

Kasutatud