Sa, rändur, ära karda siin kitsal eluteel, mis kõrbest läbi viib, kus hädaorud eel! Ta tõotus kuulub sinule kui usukinnitus; On kõikumatult kindel see ja igal ajal uus.
Jumala silm sind näeb ja valvab päeval, ööl. Jumala käsi jääb su saatjaks taevateel. Tema kaitseb sind, Ta sõdib sinu eest; Viimaks Ta sind taeva viib, kus elad igavest.
Kui rännates sa leiad, et kinni on su tee, ja kannul vaenlast näed, sind piirab pime öö. Kui õed ja vennad kohkuvad ja taganevad teelt, kui armsad kõik sust lahkuvad, siis ära heida meelt.
Ei ole jäetud maha veel iial kedagi, kes uskus Jumalat ja lootis kindlasti. Kui käis küll raskest võitlusest siin läbi elutee, truu Jumal päästis kõigest sest, viis viimaks võidule.