038 Su armu, Issand, imetlen

Märksõnad: Armastus, Jumal-Isa


Su armu, Issand, imetlen,
mu vaese, päästsid Sa.
Kord olin pime, kadunud,
nüüd näen ja leitud ma.


Sind kartma arm mind õpetas,
arm lepitas mind ka;
kui suureks, kalliks siis sai arm,
kui suutsin uskuda.


Nüüd mitmest ohust, püünisest
ma läbi läinud siin;
Arm kõiges oli abimees
ja arm mind koju viib.


Sa, Jumal, tõotad mulle head,
mu lootus sõna sees;
Sa pärisosaks, kilbiks jääd
mul kuni õhtu käes.


Kui taevas aastatuhandeid
Sul kiitust laulnud ma,
Siis tean - see algus olnud vaid,
Sind tänan lõpmata!

Muusika: Traditsionaal
Sõnad: John Newton (1725-1807)
Tõlge: Ella Pumber (1918-2016)