119 Taevas ja maa, oh leina ja kaeba

Märksõnad: ,


Taevas ja maa, oh leina ja kaeba!
Kurjus nüüd Issanda ristile toob.
Jeesus seal vaikselt kannatab vaeva,
surmaga uut seadust rahvale loob.
Haavad Ta jalus, kätes ja küljes
hüüavad meile: nii armastan teid!
Meile Ta haavad õndsuseks saavad -
eluvee kaevuks, mis jahutab meid.



Loodus kõik leinab, hirmu ta tunneb,
lõhkevad kaljud ja väriseb maa.
Vaata, kuis Issand nõrkedes sureb!
Kas seda nähes veel kõvaks jääd sa?
Su eest Ta suri, su eest Ta veri
Kolgatal voolas ja lunastas sind.
Nüüd võid sa armust pääseda surmast.
Täna veel sellele mõtle, oh hing!



Jeesus, Su risti alla ma tulen,
sügavas harduses kummardan Sind.
Tervelt nüüd Sinu päralt ma olen,
Sind ainult igatseb süda ja hing.
Et võiksin aina Sinule jääda
ja terve eluga teenida Sind -
Issand, oh aita vaenlane võita,
et miski Sinust ei lahutaks mind!


Tõlge: Johann Klaanmann (1858-1926)

Kasutatud