584 Videviku vaikseil teedel

Märksõnad: ,


Videviku vaikseil teedel
õhtu varjus kõnnin ma,
tuulekohin mulle ladvust
rahukõnet sosistab.



Punetavalt taevavõlvilt
päike juba kadunud,
kuldne pilvekene kõrgel
saab veel temast valgustud.



Kerged uduloori viirud
haljendavad välja peal,
tähed kõrgelt taevavõlvilt
tervitavad säravalt.



Kodukolle õhturahus
puhkab peale päevatööd,
imehääled vaikselt hüüdvad
põhjamaade suveöös.



Rahutunne valdab hinge,
Loojat vaikselt kummardab.
Tunnen, Ta on siin mu ligi,
tean, et Ta mind armastab.



Südamest kui kandlekeelil
kiidulaulud tõusevad,
Issand, Sinu trooni ette,
Sulle kiitust laulavad.



Öö on juba kätte jõudmas,
loodus uinub vaikuses.
Veel vaid ühte soovi kannan
hardas õhtupalvuses.



Igavese kodu poole
vaikselt igatseb mu hing,
igavese rahu randa,
Issand, saada ise mind.


Muusika: Grant Colfax Tullar (1869-1950)

Kasutatud