Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 103

Reede, 12. aprill 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • 5Ms 19
  • 5Ms 20
  • Lk 15:1-32
  • Ps 45:1-9

5. Moosese 19
1  Kui Issand, su Jumal, on hävitanud need rahvad, kelle maa Issand, su Jumal, annab sulle, ja kui sa oled nad välja tõrjunud ning elad nende linnades ja kodades, 
2  siis eralda enesele kolm linna keset oma maad, mille Issand, su Jumal, annab sulle pä . 
3  Ehita enesele teed ja jaota kolmeks oma maa-ala, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ja see sündigu selleks, et sinna võiks põgeneda iga tapja. 
4  Ja nõnda on lugu tapjaga, kes põgeneb sinna, et jääda elama: kui keegi tahtmatult tapab oma ligimese ega ole teda varem vihanud, 
5  nõnda nagu see, kes läheb oma ligimesega metsa puid raiuma ja ta käsi viibutab kirvest, et langetada puud, aga raud lendab ära varre otsast ja tabab ligimest, nõnda et ta sureb – see võib põgeneda ühte neist linnadest, et ta võiks jääda elama, 
6  et veritasunõudja ei ajaks tapjat taga, kui ta süda ägestub, ega saaks teda kätte juhul, kui tee on pikk, ega lööks teda hingetuks – ei ole too ju surma väärt, sest ta ei ole teda varem vihanud. 
7  Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Eralda enesele kolm linna! 
8  Ja kui Issand, sinu Jumal, laiendab su maa-ala, nagu ta su vanemaile on vandega tõotanud, ja annab sulle kogu selle maa, mille ta on lubanud anda su vanemaile, 
9  kui sa hoolsasti pead kõiki neid käske, tehes, mis mina täna sind käsin, armastades Issandat, oma Jumalat, ja käies tema teedel kogu oma eluaja, siis lisa veel kolm linna juurde neile kolmele, 
10  et ei valataks süütut verd su maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ega tuleks veresüü sinu peale. 
11  Aga kui keegi vihkab oma ligimest ja varitseb teda ja kipub temale kallale ja lööb ta surnuks ning põgeneb ühte neist linnadest, 
12  siis tema linna vanemad läkitagu järele ja lasku ta sealt ära tuua, andku ta veritasunõudja kätte ja ta surgu! 
13  Su silm ärgu andku temale armu, vaid kõrvalda süütult valatav veri Iisraelist, et su käsi hästi käiks! 
14  Ära nihuta paigast oma ligimese esivanemate poolt pandud piirimärki su pärisosas, mille sa pärid maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pä ! 
15  Ärgu astugu kellegi vastu üles ainult üks tunnistaja mõne süüteo või mõne patu pärast, ükskõik missuguse tehtud patu pärast – alles kahe või kolme tunnistaja sõna põhjal saab asi selgeks. 
16  Kui valetunnistaja astub üles kellegi vastu, süüdistades teda mõnes üleastumises, 
17  siis astugu mõlemad mehed, kes on riius, Issanda ette, preestrite ja neil päevil olevate kohtumõistjate ette. 
18  Ja kohtumõistjad kuulaku hästi järele, ja vaata, kui tunnistaja on valetunnistaja, kes on valet tunnistanud oma venna kohta, 
19  siis te peate temaga talitama nõnda, kuidas tema mõtles talitada oma vennaga. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt! 
20  Sellest kuulgu ka teised ja kartku, nõnda et nad enam kunagi ei tee niisugust kurja su keskel! 
21  Su silm ärgu andku armu: hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu! 

5. Moosese 20
1  Kui sa lähed sõtta oma vaenlaste vastu ja näed hobuseid ja sõjavankreid, rahvast, keda on rohkem kui sind, siis ära karda neid, sest sinuga on Issand, su Jumal, kes tõi sind ära Egiptusemaalt. 
2  Ja kui te olete taplusesse minemas, siis astugu preester ette ja rääkigu rahvaga 
3  ning öelgu neile: „Kuule, Iisrael! Te lähete nüüd taplusesse oma vaenlaste vastu. Teie südamed ärgu mingu araks, ärge kartke, ärge olge rahutud ja ärge tundke hirmu nende ees! 
4  Sest Issand, teie Jumal, käib koos teiega, et sõdida teie eest teie vaenlaste vastu, et teid aidata.” 
5  Ja värbamispealikud rääkigu rahvaga ning öelgu: „Mees, kes on ehitanud uue koja, aga ei ole veel saanud selles elada, mingu ja pöördugu koju, et ta ei sureks sõjas ja keegi teine ei hakkaks selles elama! 
6  Ja mees, kes on istutanud viinamäe, aga ei ole veel saanud seda kasutada, mingu ja pöördugu koju, et ta ei sureks sõjas ja keegi teine ei hakkaks seda kasutama! 
7  Ja mees, kes on kihlanud naise, aga ei ole veel teda võtnud, mingu ja pöördugu koju, et ta ei sureks sõjas ja keegi teine ei võtaks naist enesele!” 
8  Ja värbamispealikud rääkigu veel rahvaga ning öelgu: „Mees, kes kardab ja on ara südamega, mingu ja pöördugu koju, et tema vendadegi süda ei kaotaks julgust nagu tema süda!” 
9  Ja kui värbamispealikud on lõpetanud rahvaga kõnelemise, siis seadku nad väepealikud rahva etteotsa! 
10  Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu! 
11  Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind! 
12  Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistub sõjaks su vastu, siis piira teda! 
13  Ja kui Issand, su Jumal, annab ta sinu kätte, siis löö mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad! 
14  Aga naised, lapsed, loomad ja kõik, mis linnas on, kõik sellest saadav saak riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud saaki, mida Issand, su Jumal, sulle annab! 
15  Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast! 
16  Aga nende rahvaste linnades, keda Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtegi hingelist, 
17  vaid hävita sootuks hetid, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, 
18  et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Issanda, oma Jumala vastu! 
19  Kui sa piirad mingit linna kaua aega ja sõdid selle vastu, et seda vallutada, siis ära hävita selle puid kirvest nende külge pannes, sest neist sa võid süüa! Ära raiu neid maha, sest kas puud väljal on inimesed, et sa ka neid peaksid piirama? 
20  Aga puud, millest sa tead, et neist puudest ei saa süüa, need hävita ja raiu maha ning ehita piiramisseadmed sinuga sõdiva linna vastu, kuni see langeb! 

Psalm 45
1  Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Korahi laste õpetuslaul; laul armastusest. 
2  Häid sõnu voolab mu südamest, kuninga auks on mu laul. Mu keel on nagu usina kirjutaja sulg. 
3  Sa oled kõige kaunim inimlastest, arm on valatud su huultele, seepärast on Jumal sind õnnistanud igavesti. 
4  Pane mõõk vööle, sa kangelane, oma au ja oma hiilgus! 
5  Oma hiilguses tungi edasi! Astu sõjavankrisse tõe eest ja õiguse ning alandlikkuse eest; küll su parem käsi sulle õpetab kardetavaid tegusid! 
6  Su nooled on teravad: rahvad langevad su alla, nooled tungivad kuninga vaenlaste südamesse. 
7  Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp. 
8  Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi. 
9  Selgest mürrist ja aaloest ja kassiast lõhnavad kõik su riided, elevandiluust hoonetest rõõmustab sind keelpillimäng. 

Luuka 15
1  Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. 
2  Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” 
3  Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: 
4  „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? 
5  Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele 
6  ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” 
7  Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. 
8  Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? 
9  Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” 
10  Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.” 
11  Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. 
12  Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. 
13  Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. 
14  Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. 
15  Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. 
16  Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle. 
17  Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! 
18  Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, 
19  ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”” 
20  Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. 
21  Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” 
22  Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga 
23  ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, 
24  sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. 
25  Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, 
26  ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. 
27  See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.” 
28  Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda. 
29  Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. 
30  Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” 
31  Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. 
32  Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.””