1. Saamueli 17
38 Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
39 Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: „Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
40 Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41 Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
42 Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43 Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?” Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44 Siis ütles vilist Taavetile: „Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!”
45 Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
46 Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!
47 Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!”
48 Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
49 Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.
50 Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes.
51 Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha. Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.
52 Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid vilisteid taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni; ja mahalöödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.
53 Siis lõpetasid Iisraeli lapsed vilistite tagaajamise, pöördusid tagasi ja riisusid nende leerid paljaks.
54 Ja Taavet võttis vilisti pea ning viis selle Jeruusalemma, aga tema sõjariistad pani ta oma telki.
55 Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu välja minevat, küsis ta väepealik Abnerilt: „Kelle poeg see noor mees on, Abner?” Ja Abner vastas: „Nii tõesti kui sa elad, kuningas, ma ei tea.”
56 Siis ütles kuningas: „Sa küsi, kelle poeg see noor mees on!”
57 Ja kui Taavet vilistit maha löömast tagasi tuli, siis võttis Abner tema ja viis Sauli ette; ja vilisti pea oli tal käes.
58 Ja Saul küsis temalt: „Kelle poeg sa oled, noor mees?” Ja Taavet vastas: „Ma olen su sulase, petlemlase Iisai poeg.”
1. Saamueli 18
1 Ja kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge.
2 Ja Saul võttis tema selsamal päeval enese juurde ega lasknud teda minna tagasi isakodusse.
3 Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.
4 Ja Joonatan võttis ära oma ülekuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga.
5 Ja Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda läkitas; Saul pani tema sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale, ka Sauli sulastele.
6 Ja kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.
7 Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!”
8 Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta meelest paha, ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!”
9 Ja sellest päevast alates hakkas Saul Taavetile kõõrdi vaatama.
10 Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati, aga Saulil oli piik käes.
11 Ja Saul viskas piigi ning mõtles: „Ma naelutan Taaveti seina külge.” Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.
12 Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.
13 Siis Saul eemaldas Taaveti oma ligidusest ja pani ta tuhandepealikuks; nõnda läks Taavet välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.
14 Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga.
15 Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.
16 Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja ja tuli tagasi nende eesotsas.
17 Siis ütles Saul Taavetile: „Vaata, ma annan sulle naiseks oma vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Issanda võitlusi!” Sest Saul mõtles: „Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu teda vilistite käsi!”
18 Aga Taavet vastas Saulile: „Mis olen mina ja mis on mu elu, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?”
19 Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile, anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.
20 Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile teatati, siis oli see asi temale meelepärane.
21 Saul mõtles: „Ma annan Miikali temale, et too saaks talle püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistite käsi.” Ja Saul ütles Taavetile: „Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks.”
22 Ja Saul käskis oma sulast: „Rääkige Taavetiga salaja ja öelge: Vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!”
23 Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet ütles: „On siis teie meelest lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina olen ju vaene ja tähtsuseta mees.”
24 Ja Saulile jutustasid tema sulased, öeldes: „Taavet on rääkinud seesuguseid sõnu.”
25 Siis ütles Saul: „Öelge Taavetile nõnda: Kuningas ei hooli mõrsjahinnast, vaid sajast vilistite eesnahast, et kätte maksta kuninga vaenlastele.” Aga Saul arvestas, et Taavet langeb vilistite käe läbi.
26 Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli Taaveti meelest õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli täis saanud,
27 võttis Taavet kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi vilistitest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis temale naiseks oma tütre Miikali.
28 Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli tütar, armastas Taavetit.
29 Aga Saul kartis Taavetit üha enam; ja Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja.
30 Aga vilistite vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid välja, sündis, et Taavetil oli rohkem edu kui kõigil teistel Sauli sulastel; ja tema nimi oli väga austatud.
Psalm 68
1 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
2 Jumal tõuseb! Ta vaenlased hajuvad ja ta vihkajad põgenevad tema palge eest.
3 Nagu suits haihtub, nõnda sa nad hajutad; nagu vaha tule paistel sulab, nõnda hukkuvad õelad Jumala palge ees.
4 Kuid õiged rõõmutsevad ja hõiskavad Jumala palge ees ning ilutsevad rõõmu pärast.
5 Laulge Jumalale, mängige, kiites tema nime, tehke teed temale, kes sõidab kõrbetes! Tema nimi on Issand, hõisake rõõmu pärast tema ees!
6 Ta on vaeslaste isa ja lesknaiste asjaajaja, Jumal oma pühas elamus.
Johannese 16
5 Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: „Kuhu sa lähed?”
6 Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame.
7 Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.
8 Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta:
9 patu kohta, et nad ei usu minusse;
10 õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam;
11 kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.
12 Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.
13 Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.
14 Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
15 Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
16 Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.”
17 Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!” ning „Ma lähen Isa juurde!”?”
18 Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida ta ütleb: „Veel pisut aega”? Me ei tea, mida ta räägib.”
19 Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: „Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.”
20 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks.
21 Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.
22 Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.
23 Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.
24 Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!
25 Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult.
26 Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest,
27 sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.
28 Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.”
29 Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega.
30 Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.”
31 Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute?
32 Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.
33 Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”
Johannese 17
1 Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind,
2 nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud.
3 Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.
4 Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,
5 ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!