1. Saamueli 19
1 Ja Saul rääkis oma pojale Joonatanile ja kõigile oma sulaseile, et nad surmaksid Taaveti; aga Sauli pojale Joonatanile meeldis Taavet väga.
2 Ja Joonatan teatas Taavetile, öeldes: „Mu isa Saul püüab sind surmata. Ole siis nüüd hommikul valvel, jää varjule ja peida ennast!
3 Mina aga lähen ja seisan oma isa kõrvale väljal, kus sinagi oled, ja ma räägin isaga sinu pärast; kui ma midagi märkan, siis ma teatan sulle.”
4 Ja Joonatan kõneles Taavetist head oma isale Saulile ning ütles temale: „Kuningas ärgu tehku pattu oma sulase Taaveti vastu, sest tema ei ole sinu vastu pattu teinud ja pealegi on ta teod olnud sulle väga head!
5 Ta pani kaalule oma elu ja lõi vilisti maha, ja Issand andis nõnda kogu Iisraelile suure võidu; sa nägid seda ise ja olid rõõmus. Miks sa tahad nüüd teha pattu süütu vere vastu ja Taaveti põhjuseta surmata?”
6 Ja Saul kuulas Joonatani häält ning Saul vandus: „Nii tõesti kui Issand elab, teda ei surmata!”
7 Siis Joonatan kutsus Taaveti ja andis temale edasi kõik need sõnad; ja Joonatan viis Taaveti Sauli juurde ning Taavet oli Sauli teenistuses nagu ennegi.
8 Ja jälle puhkes sõda; ja Taavet läks välja ning sõdis vilistite vastu ja lõi neid suure kaotusega, nõnda et nad põgenesid tema eest.
9 Aga kuri vaim Issandalt tuli Sauli peale; ta istus oma kojas ja tal oli piik käes, kuna Taavet mängis oma käega kannelt.
10 Saul püüdis lüüa Taavetit piigiga seina külge, aga tema põikas kõrvale Sauli eest, kes lõi piigi seinasse; ja Taavet põgenes ning pääses sel ööl.
11 Siis läkitas Saul käskjalad Taaveti koja juurde teda varitsema ja hommikul surmama. Aga Taaveti naine Miikal teatas Taavetile, öeldes: „Kui sa oma hinge sel ööl ei päästa, surmatakse sind homme.”
12 Ja Miikal laskis Taaveti läbi akna alla; ta läks ja põgenes ning pääses.
13 Miikal aga võttis teeravi ja asetas voodisse, pani selle pea katteks kitsekarvust võrgu ja kattis selle vaibaga.
14 Kui Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma, siis ütles Miikal: „Ta on haige.”
15 Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit vaatama, öeldes: „Tooge ta voodiga minu juurde, et ma ta surmaksin!”
16 Ja kui käskjalad tulid, vaata, siis oli voodis teerav, pea katteks kitsekarvust võrk.
17 Ja Saul küsis Miikalilt: „Mispärast sa petsid mind nõnda ja lasksid mu vaenlasel pääseda?” Ja Miikal vastas Saulile: „Tema ütles mulle: Lase mind minna, muidu ma tapan su!”
18 Ja Taavet põgenes ja pääses ning tuli Saamueli juurde Raamasse ja jutustas temale kõik, mis Saul temale oli teinud. Siis läksid tema ja Saamuel Naajotisse ning jäid sinna.
19 Ja Saulile teatati ning öeldi: „Vaata, Taavet on Raama Naajotis.”
20 Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma; aga kui need nägid prohvetlikult kõnelevate prohvetite salka ja Saamueli seisvat ülevaatajana nende üle, siis tuli Jumala Vaim Sauli käskjalgade peale ja nemadki hakkasid prohvetlikult rääkima.
21 Kui sellest Saulile teatati, siis ta läkitas teised käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima; siis läkitas Saul veel kolmandad käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima.
22 Siis ta läks ka ise Raamasse. Ja kui ta jõudis suure kaevu juurde Sekusse ja küsis ning ütles: „Kus on Saamuel ja Taavet?”, siis vastati: „Vaata, Raama Naajotis.”
23 Siis ta läks sealt Raama Naajoti poole ja Jumala Vaim tuli ka tema peale; ja ta aina läks ning kõneles prohvetlikult, kuni ta jõudis Raama Naajotisse.
24 Ja temagi võttis oma riided seljast ja temagi kõneles prohvetlikult Saamueli ees ning lamas alasti kogu selle päeva ja kogu selle öö; sellepärast on ütluseks: „Kas ka Saul on prohvetite hulgas?”
1. Saamueli 20
1 Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: „Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?”
2 Ja Joonatan vastas temale: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!”
3 Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: „Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.”
4 Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!”
5 Ja Taavet ütles Joonatanile: „Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
6 Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.
7 Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
8 Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?”
9 Ja Joonatan ütles: „Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.”
10 Aga Taavet küsis Joonatanilt: „Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?”
11 Ja Joonatan vastas Taavetile: „Tule, lähme väljale!” Ja nad mõlemad läksid väljale.
12 Ja Joonatan ütles Taavetile: „Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.
13 Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
14 Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!
15 Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!”
16 Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: „Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!”
17 Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
18 Ja Joonatan ütles temale: „Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
19 Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!
20 Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
21 Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: „Mine otsi nooli!” Aga kui ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!”, siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!
22 Aga kui ma ütlen poisile nõnda: „Vaata, nooled on sinust sealpool!”, siis mine, sest Issand saadab su ära!
23 Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
24 Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25 Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26 Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: „Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.”
27 Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?”
28 Ja Joonatan kostis Saulile: „Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29 ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.”
30 Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: „Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31 Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!”
32 Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: „Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?”
33 Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34 Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
35 Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36 Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!” Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37 Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust eespool?”
38 Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära seisa!” Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
39 Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40 Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: „Mine vii linna!”
41 Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42 Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!”
Psalm 68
7 Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib välja vangid jõukale elujärjele; aga kangekaelsed jäävad elama põlenud maale.
8 Jumal, kui sa läksid välja oma rahva ees, kui sa sammusid kõrbeteed, sela,
9 siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees, Siinai värises Jumala ees, Iisraeli Jumala ees!
10 Rikkalikku vihma kallad sina, Jumal, oma pärisosale ja sa kosutad närbunut.
11 Sinu loomad asuvad seal; sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat.
12 Issand annab sõnumi; heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi.
13 Sõjavägede kuningad põgenevad, nad põgenevad ja pereema jagab saagi.
14 Kas tahate jääda puhkama sadulakorvide vahele? Seal on tuvi, tiivad hõbedaga karratud ja hoosuled vahajaskollase kullaga.
Johannese 17
6 Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna.
7 Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest,
8 sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.
9 Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.
10 Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.
11 Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!
12 Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.
13 Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.
14 Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.
16 Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
17 Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!
18 Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.
19 Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.
20 Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,
21 et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
22 Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
23 mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.
24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
25 Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud.
26 Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.”