2. Saamueli 1
1 Ja pärast Sauli surma, kui Taavet oli tagasi tulnud amalekke löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,
2 vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.
3 Ja Taavet küsis temalt: „Kust sa tuled?” Tema vastas: „Ma olen Iisraeli leerist pääsenud.”
4 Ja Taavet ütles temale: „Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!” Ja ta vastas: „Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.”
5 Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas: „Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?”
6 Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: „Ma juhtusin kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.
7 Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma vastasin: Siin ma olen!
8 Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen amalek.
9 Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!
10 Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia oma isandale.”
11 Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki, nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.
12 Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast, sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.
13 Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud: „Kust sa pärit oled?” Ja see vastas: „Mina olen võõrsil elava amaleki mehe poeg.”
14 Ja Taavet ütles talle: „Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma kätt Issanda võitu hukkamiseks?”
15 Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: „Tule siia ja mine talle kallale!” Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.
16 Ja Taavet ütles temale: „Sinu veri tulgu su pea peale, sest su oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda võitu.”
17 Ja Taavet laulis Sauli ja tema poja Joonatani pärast seda nutulaulu
18 ning ütles, et Juuda poegadele tuleks õpetada „Ammulaulu”. Vaata, see on kirja pandud Õiglase raamatus:
19 „Sinu hiilgus, Iisrael, on maha löödud su küngastel! Kuidas küll on kangelased langenud!
20 Ärge jutustage seda Gatis, ärge kuulutage Askeloni tänavail, et vilistite tütred ei rõõmutseks, et ümberlõikamatute tütred ei rõkataks!
21 Gilboa mäed! Ärgu tulgu teie peale ei kastet ega vihma, te ohvripõllud! Sest seal on rüvetatud kangelaste kilbid, Sauli kilp on õliga võidmata.
22 Mahalöödute verest, kangelaste rasvast ei hoidunud Joonatani amb, Sauli mõõk ei tulnud tühjalt tagasi.
23 Saul ja Joonatan, armastatud ja armsad, lahutamatud elus ja surmas! Nad olid kotkastest kiiremad, lõvidest tugevamad.
24 Iisraeli tütred! Nutke Sauli pärast, kes teid riietas kaunistustega purpurisse, kes kinnitas kuldehteid teie riietele!
25 Kuidas küll on kangelased langenud keset taplust, Joonatan maha löödud su küngastel!
26 Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis. Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu.
27 Kuidas küll on kangelased langenud ja võitlusrelvad hävinud!”
2. Saamueli 2
1 Ja pärast sündis, et Taavet küsis Issandalt, öeldes: „Kas pean minema mõnesse Juuda linna?” Ja Issand vastas temale: „Mine!” Ja Taavet küsis: „Kuhu ma lähen?” Ja ta vastas: „Hebronisse.”
2 Nii läks Taavet sinna, samuti ta mõlemad naised: jisreellanna Ahinoam ja Abigail, karmellase Naabali naine.
3 Ja Taavet viis sinna ka oma sõjamehed, kes ta juures olid, igaühe koos tema perega; ja nad elasid Hebroni linnades.
4 Siis tulid Juuda mehed ja võidsid Taaveti seal kuningaks Juuda soole. Kui Taavetile teatati, et need olid Gileadi Jaabesi mehed, kes Sauli maha matsid,
5 siis läkitas Taavet käskjalad Gileadi Jaabesi meeste juurde ja ütles neile: „Issand õnnistagu teid, et osutasite seda armastust oma isandale Saulile ja matsite ta maha!
6 Osutagu nüüd Issand teile heldust ja truudust! Minagi tahan selle eeskujul teile head teha, sellepärast et te seda tegite.
7 Ja nüüd olgu teie käed tugevad ja olge vahvad! Teie isand Saul on küll surnud, aga Juuda sugu on ju mind võidnud enesele kuningaks!”
Õpetussõnad 13
20 Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti.
21 Õnnetus ajab taga patuseid, aga õiged saavad palgaks õnne.
22 Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele.
23 Kehvade uudismaa annab palju leiba, aga mõni hukkub ülekohtu tõttu.
24 Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.
25 Õige sööb nii palju, kui ta süda kutsub, aga õelate kõht on tühi.
Õpetussõnad 14
1 Tark naine ehitab enesele koja, aga rumalus kisub selle maha oma kätega.
2 Ausasti elab, kes Issandat kardab, aga eksiteedel käib, kes teda põlgab.
3 Rumala suus on vits ta uhkusele, aga tarku kaitsevad nende huuled.
4 Kus pole härgi, seal puudub vili, aga härja rammuga saab palju saaki.
Johannese 20
10 Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.
11 Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda
12 ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis,
13 ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?” Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
14 Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15 Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.”
16 Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!” Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni”, see tähendab „Õpetaja”.
17 Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.”
18 Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.”
19 Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!”
20 Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.
21 Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.”
22 Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!
23 Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
24 Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
25 Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
26 Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”
27 Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”
28 Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”
29 Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”
30 Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud,
31 aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.