2. Saamueli 2
8 Kuid Abner, Neeri poeg, kes oli Sauli väepealik, võttis Sauli poja Iisboseti ja viis Mahanaimi
9 ning tõstis tema kuningaks Gileadile, aaserlastele, Jisreelile, Efraimile, Benjaminile ja kogu Iisraelile.
10 Sauli poeg Iisboset oli Iisraeli kuningaks saades nelikümmend aastat vana ja ta valitses kaks aastat; ainult Juuda sugu käis Taaveti järel.
11 Ja aega, mis Taavet oli Juuda soo kuningaks Hebronis, oli seitse aastat ja kuus kuud.
12 Kord läksid Abner, Neeri poeg, ja Sauli poja Iisboseti sulased Mahanaimist Gibeoni.
13 Aga Joab, Seruja poeg, ja Taaveti sulased läksid ka välja ja nad kohtusid Gibeoni tiigi juures; ühed asusid siiapoole tiiki ja teised sinnapoole tiiki.
14 Ja Abner ütles Joabile: „Noored mehed võiksid meie ees hakata mängima sõjamängu!” Ja Joab vastas: „Hakaku pealegi!”
15 Siis nad tõusid ja astusid ette: kaksteist meest Benjamini ja Sauli poja Iisboseti poolt ja kaksteist Taaveti sulaseist.
16 Ja nad haarasid üksteist peast ning pistsid oma mõõgad üksteisele külje sisse ja langesid üheskoos. Seepärast nimetatakse seda paika Helkat- Hassurimiks; see on Gibeoni juures.
17 Ja sel päeval sündis väga tugev taplus ning Abnerit ja Iisraeli mehi löödi Taaveti sulaste poolt.
18 Ja seal oli kolm Seruja poega: Joab, Abisai ja Asael; ja Asaelil olid kerged jalad, otsekui gasellil väljal.
19 Ja Asael ajas Abnerit taga ega põiganud Abneri järelt ei paremale ega vasakule.
20 Siis Abner pöördus ümber ja küsis: „Kas see oled sina, Asael?” Ja ta vastas: „Mina.”
21 Ja Abner ütles temale: „Pöördu paremale või vasakule, võta kinni mõni noortest meestest ja võta tema varustus!” Aga Asael ei tahtnud lahkuda tema järelt.
22 Ja Abner ütles veel kord Asaelile: „Lahku mu järelt! Miks peaksin sind maha lööma? Kuidas võiksin siis tõsta oma silmi su venna Joabi poole?”
23 Aga kui Asael ei tahtnud lahkuda, siis lõi Abner talle piigipäraga kõhtu, nõnda et piik tuli tagant välja; Asael kukkus maha ja suri kohapeal. Ja kõik, kes jõudsid sinna paika, kus Asael oli maha langenud ja surnud, jäid seisma.
24 Aga Joab ja Abisai ajasid Abnerit taga ja nad jõudsid päikeseloojakul Amma künkani, mis on Giiahi kohal Gibeoni kõrbe suunas.
25 Siis kogunesid benjaminlased Abneri järele üheks jõuguks ja jäid peatuma ühe künka harjale.
26 Ja Abner hüüdis Joabile ning ütles: „Kas siis mõõk peab igavesti sööma? Kas sa ei mõista, et lõpp on kibe? Kas sa ei ütlegi rahvale, et nad loobuksid taga ajamast oma vendi?”
27 Ja Joab vastas: „Nii tõesti kui Jumal elab: kui sa ei oleks rääkinud, siis oleks rahvas alles hommikul loobunud taga ajamast oma vendi.”
28 Ja Joab puhus sarve; siis peatus kogu rahvas ega ajanud enam Iisraeli taga. Ja nad ei sõdinud enam.
29 Siis käisid Abner ja tema mehed kogu selle öö mööda lagendikku ning läksid üle Jordani; ja nad käisid kogu ennelõunase aja ning jõudsid Mahanaimi.
30 Ja Joab, lõpetanud Abneri tagaajamise, kogus kokku kõik oma rahva; Taaveti sulaseist oli puudu üheksateist meest ja Asael.
31 Aga Taaveti sulased olid benjaminlastest ja Abneri meestest surnuks löönud kolmsada kuuskümmend meest.
32 Ja nad tõstsid Asaeli üles ning matsid tema ta isa hauda, mis oli Petlemmas. Ja Joab ja tema mehed käisid kogu öö ning jõudsid koiduajaks Hebronisse.
2. Saamueli 3
1 Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel kujunes pikaks; aga Taavet läks üha vägevamaks, Sauli sugu seevastu üha nõrgemaks.
2 Ja Taavetile sündisid Hebronis pojad: tema esmasündinu oli Amnon, kelle ema oli jisreellanna Ahinoam;
3 tema teine poeg oli Kileab, kelle ema Abigail oli olnud karmellase Naabali naine; kolmas oli Absalom, Gesuri kuninga Talmai tütre Maaka poeg;
4 neljas oli Adonija, Haggiti poeg; viies oli Sefatja, Abitali poeg;
5 kuues oli Jitream, Taaveti naise Egla poeg; need sündisid Taavetile Hebronis.
6 Niikaua kui oli sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel, võimutses Abner Sauli kojas.
7 Saulil oli olnud liignaine, Rispa nimi, Ajja tütar. Ja Iisboset küsis Abnerilt: „Mispärast sa lähed mu isa liignaise juurde?”
8 Aga Abner vihastas väga Iisboseti sõnade pärast ja ütles: „Kas ma olen mõni Juuda koerapea? Veel tänapäevalgi ma teen head su isa Sauli soole, tema vendadele ja sõpradele, ja ma ei ole andnud sind Taaveti kätte. Aga nüüd sa heidad mulle ette patusüüd selle naisega!
9 Jumal tehku Abneriga ükskõik mida, kui ma ei tee Taaveti heaks, mida Issand temale on vandega tõotanud:
10 kuningriik võetakse Sauli soolt ja Taaveti aujärg püstitatakse Iisraelile ja Juudale Daanist kuni Beer-Sebani!”
11 Siis ei julgenud Iisboset Abnerile enam sõnagi kosta, sest ta kartis teda.
12 Ja Abner läkitas käskjalad enese poolt Taaveti juurde küsima: „Kelle päralt on maa?”, et ütelda: „Tee minuga leping, ja vaata, siis on sinuga minu käsi, mis pöörab kogu Iisraeli sinu poole!”
13 Ja tema vastas: „Hea küll, ma teen sinuga lepingu. Aga ma nõuan sinult ühte asja ja ütlen: Sina ei saa näha mu palet, kui sa ei ole toonud mu ette Sauli tütart Miikalit, enne kui sa tuled vaatama mu palet.”
14 Siis Taavet läkitas käskjalad Sauli pojale Iisbosetile ütlema: „Anna mu naine Miikal, kelle ma enesele kihlasin saja vilisti eesnaha eest!”
15 Ja Iisboset läkitas naise järele ning võttis tema ära ta mehelt Paltielilt, Laisi pojalt.
16 Aga ta mees tuli koos temaga ja käis nuttes ta järel Bahuurimini. Siis ütles Abner temale: „Mine tagasi!” Ja ta läks tagasi.
17 Ja Abner rääkis Iisraeli vanematega, öeldes: „Te olete juba ammu tahtnud saada Taavetit enestele kuningaks.
18 Tehke seda siis nüüd, sest Issand on kõnelnud Taaveti kohta, öeldes: Oma sulase Taaveti käega ma päästan oma Iisraeli rahva vilistite käest ja kõigi ta vaenlaste käest.”
19 Ja Abner rääkis seda ka benjaminlaste kuuldes; seejärel läks Abner ka Hebronisse kõnelema Taaveti kõrvu kõike, mis Iisraeli silmis ja kogu Benjamini soo silmis hea oli.
20 Kui Abner tuli Taaveti juurde Hebronisse ja koos temaga kakskümmend meest, siis tegi Taavet võõruspeo Abnerile ja meestele, kes olid koos temaga.
21 Ja Abner ütles Taavetile: „Ma võtan kätte ja lähen ning kogun oma isanda kuninga juurde kogu Iisraeli, et nad teeksid sinuga lepingu ja et sa saaksid valitseda kõige üle, mida su hing himustab.” Siis laskis Taavet Abneri minna, ja ta läks rahus.
Psalm 69
1 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Taaveti laul.
2 Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3 Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4 Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5 Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6 Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7 Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8 Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9 Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10 Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11 Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12 Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
Johannese 21
1 Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus nõnda:
2 Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
3 Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.
4 Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.
5 Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad vastasid talle: „Ei ole.”
6 Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu.
7 Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve.
8 Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart* – ja vedasid noota kaladega.
9 Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
10 Jeesus ütles neile: „Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
11 Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju.
12 Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: „Kes sa oled?”, sest nad teadsid, et ta on Issand.
13 Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala.
14 See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.
15 Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!”
16 Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!”
17 Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!
18 Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.”
19 Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!”
20 Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?”
21 Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?”
22 Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!”
23 Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub?”
24 Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige.
25 On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.