2. Saamueli 3
22 Ja vaata, Taaveti sulased ja Joab tulid rüüsteretkelt ning tõid endaga kaasa palju saaki; Abner ei olnud aga enam Taaveti juures Hebronis, sest Taavet oli lasknud tal minna ja ta oli rahus ära läinud.
23 Kui Joab ja kogu sõjavägi, kes oli koos temaga, jõudis pärale, siis jutustati Joabile ja öeldi: „Abner, Neeri poeg, tuli kuninga juurde, aga tema laskis tal minna ja ta läks rahus.”
24 Siis läks Joab kuninga juurde ja ütles: „Mis sa oled teinud? Vaata, Abner tuli sinu juurde! Mispärast sa lasksid ta minema, et ta võis vabalt ära minna?
25 Sa ju tunned Abnerit, Neeri poega! Muidugi tuli ta sind petma ning uurima su minekuid ja tulekuid, et saada teada, mida sa iganes teed.”
26 Ja Joab läks Taaveti juurest välja ning läkitas käskjalad Abnerile järele ja need tõid ta tagasi Sira veehoidla juurest; aga Taavet ei teadnud seda.
27 Ja kui Abner tuli tagasi Hebronisse, siis Joab viis ta kõrvale, keset väravat, et temaga segamatult rääkida; aga seal pistis Joab temale kõhtu, nõnda et ta suri – Joabi venna Asaeli vere pärast.
28 Kui Taavet pärast sellest kuulda sai, ütles ta: „Mina ja mu kuningriik oleme Issanda ees igavesti süütud Neeri poja Abneri vere pärast.
29 Tulgu see Joabi pea peale ja kogu ta isa soo peale, ja ärgu kadugu Joabi soost voolusega mees, pidalitõbine, karguga käija, mõõga läbi langeja ja leivapuuduses olija!”
30 Nõnda tapsid Joab ja tema vend Abisai Abneri, sellepärast et too oli surmanud nende venna Asaeli tapluses Gibeoni juures.
31 Aga Taavet ütles Joabile ja kogu rahvale, kes oli tema juures: „Käristage oma riided lõhki, pange kotiriided vööks ja leinake Abneri pärast!” Ja kuningas Taavet ise käis surnuraami taga.
32 Ja kui nad matsid Abneri Hebronisse, tõstis kuningas häält ja nuttis Abneri haua juures; ka kogu rahvas nuttis.
33 Ja kuningas laulis Abneri pärast nutulaulu ning ütles: „Kas pidi Abner surema jõleda surma?
34 Ei olnud su käed seotud ega jalad vaskahelaisse pandud. Nii nagu langetakse kurjategijate ees, nõnda langesid sina.” Ja kogu rahvas nuttis tema pärast veel enam.
35 Ja kogu rahvas tuli Taavetile leiba pakkuma, sest oli ju alles päev; aga Taavet vandus, öeldes: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud!”
36 Kui kogu rahvas sellest teada sai, siis oli see nende meelest hea, nõnda nagu kõik, mis kuningas tegi, oli hea kogu rahva silmis.
37 Ja kogu rahvas ning kogu Iisrael sai sel päeval teada, et kuningal ei olnud osa Neeri poja Abneri surmamises.
38 Ja kuningas ütles oma sulastele: „Kas te ka teate, et täna langes Iisraelis üks vürst ja suur mees?
39 Mina olen aga praegu nõder, kuigi võitud kuningas, ja need mehed, Seruja pojad, on minust tugevamad: Issand maksku kätte kurjategijale ta kurjust mööda!”
2. Saamueli 4
1 Kui Sauli poeg kuulis, et Abner oli Hebronis surnud, siis läksid ta käed lõdvaks ja kogu Iisrael tundis hirmu.
2 Ja Sauli pojal oli kaks meest röövjõukude pealikuiks: ühe nimi oli Baana ja teise nimi Reekab, beerotlase Rimmoni pojad benjaminlaste seast; sest ka Beerot loetakse Benjaminile kuuluvaks.
3 Beerotlased olid aga põgenenud Gittaimisse ja nad elavad seal võõrastena tänapäevani.
4 Joonatanil, Sauli pojal, oli jalust vigane poeg, kes oli viieaastane, kui Jisreelist tuli sõnum Sauli ja Joonatani kohta; siis võttis ta hoidja tema sülle ja põgenes, aga rutulisel põgenemisel juhtus, et laps kukkus maha ja jäi lonkama; ta nimi oli Mefiboset.
5 Ja beerotlase Rimmoni pojad Reekab ja Baana läksid teele ja tulid Iisboseti kotta, kui päev oli palavaim ja ta magas oma lõunauinakut.
6 Ja nad tulid sinna kotta sisse nagu nisu võtma, ja nad pistsid temale kõhtu; Reekab ja ta vend Baana ise pääsesid pakku.
7 Olles tulnud kotta, kui Iisboset magas voodis oma magamiskambris, lõid nad tema surnuks ja raiusid tal pea maha; siis nad võtsid ta pea ja käisid kogu öö lagendiku teed.
8 Ja nad tõid Iisboseti pea Taaveti juurde Hebronisse ning ütlesid kuningale: „Vaata, siin on su vaenlase, Sauli poja Iisboseti pea. Tema püüdis su hinge. Issand on täna Saulile ja tema järglastele kätte maksnud mu isanda kuninga pärast.”
9 Aga Taavet vastas Reekabile ja tema vennale Baanale, beerotlase Rimmoni poegadele, ja ütles neile: „Nii tõesti kui elab Issand, kes on päästnud mu hinge igast hädast:
10 selle, kes mulle kuulutas ja ütles: Vaata, Saul on surnud – ta oli enese silmis rõõmusõnumi tooja -, selle ma võtsin kinni ja tapsin Siklagis, tema, kellele oleksin pidanud andma teatetooja tasu,
11 saati siis nüüd, kui õelad mehed on tapnud süütu mehe tema voodis ta oma kojas. Eks ma pea nüüd nõudma tema verd teie käest ja hävitama teid maa pealt?”
12 Ja Taavet andis käsu noortele meestele ja need tapsid nad ära, raiusid neilt käed ja jalad ja poosid nad Hebroni tiigi äärde; aga Iisboseti pea nad võtsid ja matsid Hebronisse Abneri hauda.
2. Saamueli 5
1 Siis tulid kõik Iisraeli suguharud Taaveti juurde Hebronisse ja rääkisid ning ütlesid: „Vaata, me oleme sinu luu ja liha.
2 Juba varem, kui Saul oli veel meie kuningas, olid sina Iisraeli väljaviijaks ja tagasitoojaks. Sinule on Issand öelnud: Sina pead hoidma mu rahvast Iisraeli kui karjane ja sina pead olema Iisraeli vürst!”
3 Ja kõik Iisraeli vanemad tulid kuninga juurde Hebronisse ning kuningas Taavet tegi Hebronis Issanda ees nendega lepingu; siis nad võidsid Taaveti Iisraeli kuningaks.
4 Taavet oli kuningaks saades kolmkümmend aastat vana; ta valitses nelikümmend aastat.
5 Hebronis valitses ta Juuda üle seitse aastat ja kuus kuud; ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat kogu Iisraeli ja Juuda üle.
Psalm 69
13 Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14 Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15 Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16 Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
17 Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18 ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19 Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20 Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
21 Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud.
22 Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.
23 Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks!
24 Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
25 Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
26 Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!
27 Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud.
28 Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
Apostlite 1
1 Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas
2 kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse pärast seda, kui ta apostlitele, keda ta oli valinud Püha Vaimu kaudu, oli andnud korraldusi.
3 Neile ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.
4 Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, „mis teie olete minult kuulnud.
5 Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.”
6 Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?”
7 Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud,
8 vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.”
9 Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.
10 Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest,
11 kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.”
12 Siis nad pöördusid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna kaugusel.
13 Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg.
14 Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.
15 Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti – rahvast oli koos umbes sada kakskümmend inimest – ning ütles:
16 „Mehed-vennad! Täide pidi minema kirjasõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta, kellest sai Jeesuse kinnivõtjate teejuht.
17 Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa.
18 Just tema hankis ülekohtu palgast enesele põllu, aga ta ise kukkus ülepeakaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja.
19 See on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nii et seda põldu nende murdes kutsutakse Hakeldamaks, see tähendab Verepõlluks.
20 Laulude raamatusse on ju kirjutatud: „Tema elupaik saagu tühermaaks ja ärgu elagu selles keegi”, ja „Tema ülevaatajaamet saagu teisele!”
21 Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja,
22 alates Johannese ristimisest kuni päevani, mil ta meilt võeti üles.”