Psalm 10
1 Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2 Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3 Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4 Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” – need on kõik tema mõtted.
5 Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6 Ta ütleb oma südames: „Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!”
7 Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8 Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9 Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10 Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11 Ta ütleb oma südames: „Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!”
Matteuse 12
46 Kui Jeesus alles rääkis rahvahulkadele, vaata, siis seisid tema ema ja vennad väljas, otsides võimalust temaga rääkida.
47 [Aga keegi ütles talle: „Vaata, su ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sinuga rääkida!”]
48 Tema aga kostis teate toojale: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?”
49 Ja sirutades käed jüngrite poole ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad!
50 Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.”
Matteuse 13
1 Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde.
2 Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal
3 ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles:„Vaata, külvaja läks välja külvama.
4 Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
5 Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda.
6 Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt.
7 Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
8 Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
9 Kel kõrvad on, kuulgu!”
10 Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid temalt: „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?”
11 Ja Jeesus kostis: „Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole,
12 sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.
13 Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.
14 Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb: „Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe.
15 Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin neid parandada.”
16 Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.
17 Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
1. Moosese 34
1 Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.
2 Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.
3 Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.
4 Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: „Võta see tüdruk mulle naiseks!”
5 Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.
6 Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.
7 Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.
8 Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: „Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!
9 Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,
10 ja jääge meie juurde elama! Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!”
11 Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: „Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.
12 Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!”
13 Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,
14 ja ütlesid neile: „Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.
15 Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.
16 Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.
17 Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära.”
18 Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.
19 Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.
20 Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:
21 „Need mehed on rahuarmastajad meie suhtes. Elagu ja rännaku nad siin maal! Sest maa, vaata, laiub ju nende ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.
22 Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.
23 Nende karjad ja varandus ja kõik nende veoloomad, eks need saa siis meile. Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama!”
24 Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.
25 Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.
26 Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.
27 Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.
28 Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.
29 Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.
30 Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!”
31 Kuid nemad vastasid: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?”
1. Moosese 35
1 Ja Jumal ütles Jaakobile: „Võta kätte, mine üles Peetelisse, ela seal ja tee sinna altar Jumalale, kes sulle ennast ilmutas, kui sa põgenesid oma venna Eesavi eest!”
2 Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid koos temaga: „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided!
3 Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin.”
4 Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha Sekemi ligidal oleva tamme alla.
5 Ja nad läksid teele; aga hirm Jumala ees lasus ümberkaudseil linnadel ja need ei ajanud taga Jaakobi poegi.
6 Ja Jaakob jõudis Luusi, see on Peetelisse Kaananimaal, tema ja kogu rahvas, kes oli koos temaga.
7 Ja ta ehitas sinna altari ning pani sellele paigale nimeks „Peeteli Jumal”, sest seal oli Jumal ennast temale ilmutanud, kui ta põgenes oma venna eest.
8 Aga Deboora, Rebeka imetaja, suri, ja ta maeti ühe tamme alla allpool Peetelit, ja sellele pandi nimeks Nututamm.
9 Ja Jumal ilmutas ennast taas Jaakobile, kui see Mesopotaamiast tuli, ja õnnistas teda.
10 Ja Jumal ütles temale: „Jaakob on su nimi. Ärgu hüütagu su nime enam Jaakobiks, vaid su nimi olgu Iisrael!” Ja ta pani temale nimeks Iisrael.
11 Ja Jumal ütles temale: „Mina olen Kõigeväeline Jumal. Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist tulevad kuningad.
12 Ja maa, mille ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind ma annan selle maa.”
13 Ja Jumal läks tema juurest üles paigast, kus ta temaga oli rääkinud.
14 Ja Jaakob püstitas samba sinna paika, kus ta temaga oli rääkinud, kivisamba, ja kallas selle peale joogiohvri ning valas õli.
15 Ja Jaakob nimetas paiga, kus Jumal temaga oli rääkinud, Peeteliks.
16 Siis nad läksid Peetelist teele. Aga kui veel tükk maad oli minna Efratani, pidi Raahel sünnitama, ja tal oli raske sünnitus.
17 Tema raske sünnituse ajal ütles aitajanaine temale: „Ära karda, sest ka seekord on sul poeg!”
18 Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga tema isa kutsus teda Benjaminiks.
19 Ja Raahel suri ning ta maeti Efrata tee äärde, see on Petlemma.
20 Ja Jaakob püstitas tema hauale samba; see Raaheli hauasammas on alles tänapäevani.
21 Ja Iisrael läks teele ning lõi oma telgi üles teisele poole Karjatorni.
22 Ja kui Iisrael elas seal maal, juhtus, et Ruuben läks ja magas oma isa liignaise Billa juures. Ja Iisrael sai sellest kuulda ja see oli paha tema silmis.
23 Jaakobil oli kaksteist poega; Lea pojad: Ruuben, Jaakobi esmasündinu, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar ja Sebulon;
24 Raaheli pojad: Joosep ja Benjamin;
25 Billa, Raaheli teenija pojad: Daan ja Naftali;
26 Silpa, Lea teenija pojad: Gaad ja Aaser. Need olid Jaakobi pojad, kes sündisid temale Mesopotaamias.
27 Ja Jaakob jõudis oma isa Iisaki juurde Mamresse, Kirjat-Arbasse, see on Hebronisse, kus Aabraham ja Iisak olid võõrastena elanud.
28 Ja Iisaki elupäevi oli sada kaheksakümmend aastat.
29 Siis Iisak heitis hinge ja suri; ta koristati oma rahva juurde, vana ja elatanud; ta pojad Eesav ja Jaakob matsid tema.