2. Kuningate 14
23 Juuda kuninga Amasja, Joase poja viieteistkümnendal aastal sai Jerobeam, Iisraeli kuninga Joase poeg, Samaarias kuningaks neljakümne üheks aastaks.
24 Tema tegi kurja Issanda silmis; ta ei loobunud ühestki Nebati poja Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
25 Tema võttis tagasi Iisraeli maa-ala alates Hamati teelahkmest kuni Lagendiku mereni Issanda, Iisraeli Jumala sõna kohaselt, mis ta oli rääkinud oma sulase, prohvet Joona, Amittai poja läbi, kes oli pärit Gat-Heeferist.
26 Sest Issand nägi Iisraeli viletsust, mis oli väga kibe: Iisraelil ei olnud aitajat, ei orja ega vaba.
27 Issand ei olnud siiski öelnud, et ta tahab taeva alt pühkida Iisraeli nime, ja nõnda päästis ta nad Jerobeami, Joase poja käe läbi.
28 Ja mis veel tuleks öelda Jerobeamist ja kõigest, mis ta tegi, ja tema vägitegudest, kuidas ta sõdis ja kuidas ta tõi Iisraelile tagasi Damaskuse ja Hamati, mis olid olnud Juuda päralt, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
29 Ja Jerobeam läks magama oma vanemate juurde, Iisraeli kuningate juurde; ja tema poeg Sakarja sai tema asemel kuningaks.
2. Kuningate 15
1 Iisraeli kuninga Jerobeami kahekümne seitsmendal aastal sai kuningaks Juuda kuninga Amasja poeg Asarja.
2 Ta oli kuningaks saades kuusteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend kaks aastat; ta ema nimi oli Jekolja, Jeruusalemmast.
3 Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu tema isa Amasja oli teinud.
4 Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
5 Ja Issand nuhtles kuningat nõnda, et see jäi pidalitõbiseks kuni oma surmapäevani ja elas omaette kojas; aga Jootam, kuninga poeg, oli kojaülemaks ja mõistis kohut maa rahvale.
6 Ja mis veel tuleks öelda Asarjast ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
7 Ja Asarja läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ja tema poeg Jootam sai tema asemel kuningaks.
8 Juuda kuninga Asarja kolmekümne kaheksandal aastal sai Sakarja, Jerobeami poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks kuueks kuuks.
9 Tema tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu tema isad olid teinud; ta ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
10 Ja Sallum, Jaabesi poeg, pidas tema vastu vandenõu ja lõi ta rahva ees surnuks ning sai tema asemel kuningaks.
11 Ja mis veel tuleks öelda Sakarjast, vaata, sellest on kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus.
12 Nõnda läks täide Issanda sõna, mis ta oli rääkinud Jehule, öeldes: „Su pojad istuvad Iisraeli aujärjel neljanda põlveni!” Ja see sündis nõnda.
13 Juuda kuninga Ussija kolmekümne üheksandal aastal sai kuningaks Sallum, Jaabesi poeg, ja ta valitses Samaarias ühe kuu.
14 Siis tuli Tirsast Menahem, Gaadi poeg, tuli Samaariasse ja lõi Samaarias surnuks Sallumi, Jaabesi poja, ning sai tema asemel kuningaks.
15 Ja mis veel tuleks öelda Sallumist ja tema vandenõust, mida ta pidas, vaata, sellest on kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus.
16 Sel ajal hävitas Menahem Tifsahi ja kõik, kes seal olid, ja selle maa-alad Tirsast alates, sellepärast et nad temale ei avanud; nõnda hävitas ta selle ja lõikas lõhki kõik rasedad naised.
17 Juuda kuninga Asarja kolmekümne üheksandal aastal sai Menahem, Gaadi poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks kümneks aastaks.
18 Tema tegi kurja Issanda silmis; ta ei loobunud kogu oma eluajal neist Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
19 Puul, Assuri kuningas, tungis maale ja Menahem andis Puulile tuhat talenti hõbedat, et too lööks temaga käed kokku ja kinnitaks kuningriigi tema kätte.
20 Ja Menahem nõudis seda raha Iisraelilt, kõigilt rikastelt meestelt, et anda see Assuri kuningale: igaühelt viiskümmend seeklit hõbedat. Siis läks Assuri kuningas tagasi ega jäänud sellele maale.
21 Ja mis veel tuleks öelda Menahemist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
22 Ja Menahem läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Pekahja sai tema asemel kuningaks.
23 Juuda kuninga Asarja viiekümnendal aastal sai Menahemi poeg Pekahja Samaarias Iisraeli kuningaks kaheks aastaks.
24 Tema tegi kurja Issanda silmis, ta ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
25 Ja Pekah, Remalja poeg, tema vankrisõdur, pidas ta vastu vandenõu ja lõi ta maha Samaarias kuningakoja suurhoones koos Argobi ja Arjega; ja koos temaga oli viiskümmend Gileadi meest. Nõnda Pekah surmas ta ja sai tema asemel kuningaks.
26 Ja mis veel tuleks öelda Pekahjast ja kõigest, mis ta tegi, vaata, sellest on kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus.
27 Juuda kuninga Asarja viiekümne teisel aastal sai Pekah, Remalja poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks kahekümneks aastaks.
28 Tema tegi kurja Issanda silmis, ta ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
29 Iisraeli kuninga Pekahi päevil tuli Assuri kuningas Tiglat-Pileser ja võttis ära Ijjoni, Aabel-Beet-Maaka, Jaanoahi, Kedesi, Haasori, Gileadi ja Galilea, kogu Naftalimaa, ja viis rahva Assurisse.
30 Ja Hoosea, Eela poeg, pidas vandenõu Pekahi, Remalja poja vastu ja lõi tema surnuks ning sai tema asemel kuningaks Jootami, Ussija poja kahekümnendal aastal.
31 Ja mis veel tuleks öelda Pekahist ja kõigest, mis ta tegi, vaata, sellest on kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus.
32 Iisraeli kuninga Pekahi, Remalja poja teisel aastal sai Juuda kuningaks kuningas Ussija poeg Jootam.
33 Ta oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat; ta ema nimi oli Jeruusa, Saadoki tütar.
34 Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, tehes kõigiti nõnda, nagu tema isa Ussija oli teinud.
35 Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel; tema ehitas Issanda koja ülemise värava.
36 Ja mis veel tuleks öelda Jootamist, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
37 Neil päevil hakkas Issand läkitama Juuda kallale Retsinit, Süüria kuningat, ja Pekahit, Remalja poega.
38 Ja Jootam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna; ja tema poeg Aahas sai tema asemel kuningaks.
Õpetussõnad 16
18 Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.
19 Parem olla koos vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada.
20 Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis.
21 Kel tark süda, seda nimetatakse mõistlikuks, ja mahedad huuled edendavad õpetust.
22 Mõistus on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks.
23 Targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust.
24 Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele.
25 Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
26 Nälg aitab töömeest töös, sest ta oma suu sunnib teda.
27 Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu ja tema huultel on otsekui kõrvetav tuli.
Apostlite 25
23 Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suure toredusega ja astusid kohtusaali koos ülempealikute ja linna eriti tähtsate meestega. Siis toodi Festuse käsul Paulus
24 ja Festus lausus: „Kuningas Agrippa ja kõik mehed, kes te meiega siin olete! Te näete siin seda, kelle pärast terve juutide kogukond on mulle peale käinud Jeruusalemmas ja siin, karjudes, et ta ei tohi enam ellu jääda.
25 Mina aga leidsin, et ta pole teinud midagi surma väärivat. Et ta aga ise nõudis Tema Majesteedi kohut, siis ma otsustasin ta sinna saata.
26 Kuna mul ei ole midagi kindlat tema kohta isandale kirjutada, seepärast ma olen toonud ta teie ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada.
27 Sest mulle näib mõttetuna lähetada vangi ilma tema kohta käivaid süüdistusi osutamata.”
Apostlite 26
1 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida.” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:
2 „Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad,
3 sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!
4 Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik juudid,
5 kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema kildkonna usukommete järgi.
6 Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.
7 Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.
8 Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid üles äratab?
9 Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.
10 Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt.
11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.
12 Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,
13 siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber.
14 Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
15 Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?” Aga Issand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
16 Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.
17 Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan
18 avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.”
19 Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
20 vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
21 Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
22 Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
23 et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.”