Psalm 11
1 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Ma otsin pelgupaika Issanda juures. Kuidas te ütlete mu hingele: „Põgene mägedele nagu lind!”
2 Sest vaata, õelad tõmbavad ammu vinna, nad asetavad nooled nöörile, et pimedas lasta siirameelsete pihta.
3 Kui alussambad maha kistakse, mida siis õige saab teha?
4 Issand on oma pühas templis, Issand, kelle aujärg on taevas; tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi.
5 Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing.
6 Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa.
7 Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet.
Matteuse 13
36 Siis laskis Jeesus rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna raiheinast!”
37 Ja tema kostis: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg.
38 Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad.
39 Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid.
40 Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul.
41 Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad
42 ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
43 Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, kuulgu!
44 Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.
45 Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid.
46 Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.
47 Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu.
48 Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema.
49 Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt
50 ning viskavad nad tuleahju. Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
51 Kas te mõistate seda kõike?” Nad vastasid talle: „Jah.”
52 Siis ta ütles neile: „Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.”
53 Ja sündis, et kui Jeesus oli need tähendamissõnad lõpetanud, lahkus ta sealt
54 ja tuli oma kodukohta ning õpetas nende sünagoogis, nii et nad hämmastusid ja ütlesid: „Kust on pärit tema tarkus ja vägevad teod?
55 Eks ta ole see puusepa poeg? Eks tema ema hüüta Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Joosepiks ja Siimonaks ja Juudaks?
56 Ja eks ta õed ole kõik meie juures? Kust siis talle see kõik on tulnud?”
57 Ja nad põlastasid teda. Aga Jeesus ütles neile: „Kuskil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma majas.”
58 Ja ta ei teinud seal kuigi palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.
1. Moosese 38
1 Sel ajal läks Juuda ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.
2 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua-nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.
3 Ja see jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.
4 Ja tema jäi taas lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.
5 Ja tema tõi veel ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.
6 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.
7 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issanda silmis paha ja Issand laskis tema surra.
8 Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!”
9 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.
10 Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.
11 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad.” Ja Taamar läks ning jäi oma isakotta elama.
12 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma lammaste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.
13 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse lambaid niitma.”
14 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.
15 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.
16 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?”
17 Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle.” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad.”
18 Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on.” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine jäi temast lapseootele.
19 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.
20 Ja Juuda läkitas oma sõbra, Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.
21 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see liiderlik naine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole liiderlikku naist olnud.”
22 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: Siin pole liiderlikku naist olnud.”
23 Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda.”
24 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst jäänud ka lapseootele.” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!”
25 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma lapseootel!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!”
26 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on minust õigem! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale.” Ja ta ei ühtinud enam temaga.
27 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud.
28 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!”
29 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend. Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!” Ja temale pandi nimeks Perets.
30 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.
1. Moosese 39
1 Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud.
2 Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas.
3 Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi, laskis Issand tema käes korda minna.
4 Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte.
5 Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast, ja Issanda õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja väljal.
6 Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi. Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega.
7 Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: „Maga mu juures!”
8 Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte.
9 Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?”
10 Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda, et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures.
11 Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtegi inimest pererahvast ei olnud kodus,
12 haaras ta kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.
13 Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli põgenenud õue,
14 siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: „Näete, ta on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega,
15 ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue.”
16 Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju tuli.
17 Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: „Heebrea sulane, kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära naerma.
18 Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde ja põgenes õue.”
19 Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale rääkis, öeldes: „Nõndaviisi on su sulane minuga teinud”, siis ta viha süttis põlema.
20 Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika, kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones.
21 Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse ning tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks.
22 Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, tegi tema.
23 Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna.