Psalm 89
9 Issand, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Issand? Ja sinu ustavus on sinu ümber.
10 Sina valitsed mere uhkust; kui ta oma lained tõstab, vaigistad sina need.
11 Sina purustasid Rahabi nagu mahalöödu; oma vägeva käsivarrega sa pillutasid laiali oma vaenlased.
12 Sinu oma on taevas ja sinu on ka maa; maailmale ja kõigele, mis seda täidab, oled sina rajanud aluse.
13 Põhja ja lõuna oled sina loonud; Taabor ja Hermon laulavad hõisates sinu nimele.
Hoosea 11
1 Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
2 Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
3 Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.
4 Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,
5 et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.
6 Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.
7 Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.
8 Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.
9 Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
10 Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.
11 Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.
Hoosea 12
1 Efraim on mind ümbritsenud valega ja Iisraeli sugu pettusega; aga Juuda käib veel koos Jumalaga ja on truu Kõigepühamale.
2 Efraimil on tegemist tuulega ja ta ajab kogu päeva idatuult taga; vale ja vägivald kasvab, Assuriga tehakse leping ja Egiptusesse viiakse õli.
3 Aga Issandal on riid Iisraeliga ja ta tahab nuhelda Jaakobit tema eluviiside pärast, tasuda temale ta tegusid mööda.
4 Emaihus haaras ta oma vennal kannast ja meheeas võitles ta Jumalaga.
5 Ta võitles ingliga ja võitis, ta nuttis ja anus teda; Peetelis leidis ta tema ja seal rääkis ta meiega –
6 Issand, vägede Jumal, Issand on tema nimi:
7 „Aga sina pöördu tagasi oma telki, hoia osadust ja õigust ja oota alati oma Jumalat!”
8 Kaupmees, kelle käes on väärad vaekausid, armastab tüssata.
9 Ja Efraim ütleb: „Ma olen ometi saanud rikkaks, olen saavutanud enesele jõukuse, kogu mu töövaevas ei leita mulle süütegu, mis oleks patt.”
10 Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; ma lasen sul jälle elada telkides nagu meie kohtumispäevil.
11 Mina olen rääkinud prohvetitele, olen andnud palju nägemusi ja ilmutusi prohvetite läbi.
12 Kui Gileadis on nurjatust, siis nad hävivad tõesti; kui nad Gilgalis ohverdavad härgi, siis saavad ka nende altarid kivihunnikuks põlluvagudel.
13 Jaakob põgenes Süüria väljadele, Iisrael orjas naise pärast, naise pärast hoidis ta karja.
14 Aga prohveti läbi tõi Issand Iisraeli Egiptusest ära ja prohveti läbi hoidis ta teda.
15 Efraim on kibedasti solvanud; sellepärast jätab tema Issand ta veresüü tema enese peale ja tasub temale ta teotuse eest.
Hoosea 13
1 Kui Efraim kõneles, värisesid kõik, ta oli Iisraelis ülistatud; aga ta sai Baali pärast süüdlaseks ja pidi surema.
2 Nüüd teevad nad edasi pattu ja valmistavad enestele hõbedast valatud kujud, ebajumalate kujud oma kujutluse järgi – kõik sepatöö. Nad ütlevad neile: „Ohverdajad suudelgu vasikaid!”
3 Seepärast on nad nagu hommikune pilv, nagu kaste, mis varakult kaob, nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse, nagu unkast tõusev suits.
4 Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.
5 Mina hoidsin sind kõrbes, palaval ja põuasel maal.
6 Kui nad käisid karjas, sai nende kõht täis; kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks – sellepärast nad unustasid minu.
7 Aga minust sai neile otsekui noor lõvi, ma luuran tee ääres nagu panter.
8 Ma tulen neile kallale nagu karu, kellelt on röövitud pojad, ja ma rebestan nende rinnakorvi; nagu emalõvi sööb neid seal ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
9 See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi vastu.
10 Kus on siis su kuningas, kes päästaks sind kõigis su linnades, ja kus on su kohtumõistjad, kelle kohta sa ütlesid: „Anna mulle kuningas ja vürste!”?
11 Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära.
12 Efraimi süütegu on kokku seotud, tema patt on tallele pandud.
13 Tema pärast tulevad sünnitusvalud: ta on mõistmatu laps, sest ta ei asu õigel ajal emakasuudmesse.
14 Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast? Surm, kus on su okkad? Põrguhaud, kus on su astel? Kaastunne on peidus mu silme eest.
15 Kuigi ta vendade keskel kannab vilja, tõuseb idatuul, tõuseb kõrbest Issanda tuul: tema kaev kuivab ja allikas taheneb; temalt riisutakse ta varandus, kõik ta väärtasjad.
Hoosea 14
1 Samaaria peab kandma karistust, sest ta on vastu pannud oma Jumalale: nad langevad mõõga läbi, nende lapsed rebitakse tükkideks ja nende rasedad lõigatakse lõhki.
2 Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!
3 Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!
4 Assur ei päästa meid, me ei taha sõita hobuste seljas ja me ei ütle enam oma kätetööle: „Meie jumal!”, sest sinu juures leiab ka vaeslaps halastust.”
5 Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest, mu viha pöördub nendelt ära.
6 Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon.
7 Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.
8 Nad pöörduvad tagasi, elavad minu varju all, kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuu. Ta on kuulus nagu Liibanoni vein.
9 Efraim, mis on sul veel tegemist ebajumalatega? Mina võtan kuulda ja juhin teda. Mina olen nagu haljendav küpress: minult tuleb sinu vili.
10 Kes on tark, mõistku seda; kes on arukas, võtku teatavaks; sest Issanda teed on õiged: õiged käivad nende peal, aga üleastujad komistavad.”
Rooma 9
1 Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus,
2 et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu,
3 sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased,
4 kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused,
5 kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen.
6 Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael,
7 ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.”
8 See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
9 Sest see on tõotusesõna: „Ma tulen tagasi sellesama aastaaja paiku, ja Saaral on siis poeg.”
10 Ent mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli sama lugu, kui ta jäi lapseootele meie esiisast Iisakist,
11 sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima
12 mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”,
13 nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.”
14 Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
15 Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
16 Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
17 Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.”
18 Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
19 Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?”
20 Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?”
21 Või kas pole potissepal meelevalda savi üle – valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?