Psalm 12
1 Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
2 Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
3 Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
4 Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
5 kes ütlevad: „Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?”
6 „Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,” ütleb Issand, „ma toon pääste sellele, kes hingeldab.”
7 Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
8 Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
9 Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.
Matteuse 14
22 Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna.
23 Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.
24 Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu.
25 Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides.
26 Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.
27 Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
28 Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!”
29 Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.
30 Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!”
31 Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”
32 Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
33 Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
34 Ja kui nad olid sõitnud üle järve, siis nad tulid maale Genneesaretis.
35 Ja kui selle koha mehed Jeesuse ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümbruskonda ja tema juurde toodi kõik haiged
36 ja need palusid teda, et nad saaksid üksnes puudutada tema kuue palistust, ja kes iganes teda puudutas, sai terveks.
Matteuse 15
1 Siis tuli Jeruusalemmast Jeesuse juurde varisere ja kirjatundjaid, kes ütlesid:
2 „Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba võtma.”
3 Aga tema vastas neile: „Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?
4 Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema sajatab, peab surma surema.
5 Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: „Olen selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest saama”,
6 siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.
7 Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja:
8 See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
9 Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”
1. Moosese 41
41 Ja vaarao ütles Joosepile: „Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!”
42 Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela.
43 Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: „Põlvili!” Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle.
44 Ja vaarao ütles Joosepile: „Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal.”
45 Ja vaarao pani Joosepile nimeks Safnat-Paneah ja andis temale naiseks Asnati, Ooni preestri Pooti-Fera tütre; ja Joosep läks välja Egiptusemaale.
46 Joosep oli kolmekümneaastane, kui ta astus vaarao, Egiptuse kuninga ette; ja Joosep läks ära vaarao juurest ning käis läbi kogu Egiptusemaa.
47 Ja maa kandis seitsmel külluseaastal ühest ivast peotäie.
48 Ja ta kogus kõik põllusaagi seitsmel aastal Egiptusemaal ja talletas selle linnadesse; igasse linna andis ta ümbruskonna põldude saagi.
49 Ja Joosep kuhjas väga palju vilja, nagu liiva mere ääres, kuni lakati seda mõõtmast, sest see ei olnud enam mõõdetav.
50 Ja Joosepile sündis enne nälja-aasta tulekut kaks poega. Need tõi temale ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar.
51 Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse, sest ta ütles: „Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja.”
52 Ja teisele ta pani nimeks Efraim, sest ta ütles: „Jumal on mind teinud viljakaks mu viletsusemaal!”
53 Kui seitse külluseaastat, mis Egiptusemaale tulid, lõppesid,
54 siis hakkasid tulema seitse nälja-aastat, nõnda nagu Joosep oli öelnud; ja nälg oli kõigis maades, ent kogu Egiptusemaal oli leiba.
55 Aga kui kogu Egiptusemaa hakkas tundma nälga, siis rahvas kisendas vaarao poole leiva pärast; ja vaarao ütles kõigile egiptlastele: „Minge Joosepi juurde! Mis tema teile ütleb, seda tehke!”
56 Ja nälg oli üle kogu maa ja Joosep avas kõik viljaaidad, mis olid nende juures, ning müüs egiptlastele vilja, sest nälg võttis Egiptusemaal võimust.
57 Ja kõigist maadest tuldi Egiptusesse Joosepilt vilja ostma, sest nälg oli võtnud võimust kõigis maades.
1. Moosese 42
1 Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: „Miks te üksteisele otsa vaatate?”
2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!”
3 Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.
4 Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega, sest ta ütles: „Et temale õnnetust ei juhtuks!”
5 Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.
6 Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.
7 Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: „Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba osta.”
8 Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.
9 Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!”
10 Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma.
11 Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad.”
12 Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!”
13 Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga ühte ei ole enam olemas.”
14 Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!
15 Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud!
16 Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!”
17 Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.
18 Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:
19 kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes
20 ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda.
21 Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!”
22 Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja öelnud: Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!”
23 Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu.
24 Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada.
25 Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.
26 Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära.
27 Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus.
28 Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?”
29 Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes:
30 „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks.
31 Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad.
32 Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.
33 Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge
34 ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.”
35 Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende isa kartma.
36 Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te võtate minult lapsed! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!”
37 Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!”
38 Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!”