Psalm 99
1 Issand on kuningas! Värisegu rahvad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa!
2 Issand on suur Siionis ja ta on kõrge üle kõigi rahvaste.
3 Andku nad au sinu suurele ja kardetavale nimele: see on püha!
4 Ja kuninga võimsus on, et ta armastab õiglast kohut. Sina oled kinnitanud õiguskorra, sina oled seadnud õigluse ja õiguse Jaakobisse.
5 Ülistage Issandat, meie Jumalat, ja kummardage tema jalgade järi ette: tema on püha!
6 Mooses ja Aaron on tema preestrite seas ja Saamuel nende hulgas, kes hüüavad appi tema nime. Nad hüüavad Issanda poole ja tema vastab neile.
7 Pilvesambast ta rääkis nendega. Nad hoidsid tema tunnistusi ja määrusi, mis ta neile oli andnud.
8 Sina, Issand, meie Jumal, vastasid neile; sina olid neile Jumalaks, kes annab andeks, ja maksab neile kätte nende tegude eest.
9 Ülistage Issandat, meie Jumalat, ja kummardage tema püha mäe ette! Sest püha on Issand, meie Jumal!
Ülemlaul 1
1 Saalomoni ilusaim laul.
2 „Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein!
3 Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi – seepärast armastavad sind neitsid.
4 Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini! Õigusega armastatakse sind!
5 Jeruusalemma tütred! Mina olen tõmmu, ometi nägus, otsekui Keedari telgid, otsekui Saalomoni telgiriided.
6 Ärge vaadake mind, et ma olen nii tõmmu, et päike mind on pruunistanud! Mu ema pojad turtsusid mu vastu, mind pandi viinamägede vahiks – aga omaenese viinamäge pole ma saanud valvata.
7 Ütle mulle, sina, keda mu hing armastab: Kus sa karja hoiad, kus sa seda lõunaajal lased lebada? Sest miks peaksin minema nagu looritatu su sõprade karjade juurde?”
8 „Kui sa seda ei tea, sa ilusaim naistest, siis mine lammaste jälgi mööda ja karjata oma kitsetallekesi karjaste telkide juures!
9 Ma võrdlen sind, mu kullake, vaarao vankrihobusega.
10 Kaunid on su põsed palmikuis, kael merikarbikeedes.
11 Me teeme sulle kuldehted, hõbedaga tipitud.”
12 „Niikaua kui kuningas on lauas, lõhnab mu nardiõli.
13 Mu kallim on mulle mürrikimbukeseks, mis lebab mu rindade vahel.
14 Mu kallim on mulle hennapõõsa õisikuks Een-Gedi viinamägedelt.”
15 „Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad on tuvid.”
16 „Vaata, sa oled ilus, mu kallim, tõesti hurmav! Haljas on isegi meie säng:
17 meie koja seinteks on seedrid, meie sarikaiks küpressid.”
Ülemlaul 2
1 „Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.”
2 „Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.”
3 „Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.
4 Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.
5 Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!
6 Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
7 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!
8 Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9 Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.
10 Mu kallim räägib ja ütleb mulle: „Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!”
11 Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
12 maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.
13 Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
14 Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!”
15 „Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!
16 Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.
17 Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!”
Ülemlaul 3
1 „Ma otsisin öösiti oma voodis teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
2 Ma tõusen nüüd ja uitan linnas tänavail ja turgudel, otsin teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
3 Vahid, kes uitavad linnas, leidsid minu. „Kas olete näinud teda, keda mu hing armastab?”
4 Vaevalt olin neist möödunud, kui ma leidsin tema, keda mu hing armastab. Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti, kuni olin ta viinud oma ema kotta, selle kambrisse, kes mind oma ihus oli kandnud.
5 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!”
6 „Mis see on, mis kõrbest üles tuleb suitsusammaste kujul, suitsutus mürrist ja viirukist, kaupmehe mitmesugustest vürtsidest?
7 Vaata, Saalomoni kandetool! Selle ümber on kuuskümmend kangelast Iisraeli kangelastest.
8 Nad kõik kannavad mõõka, nad on õpetatud sõdima; igaühel on oma mõõk puusal öiste hädaohtude pärast.
9 Kuningas Saalomon oli teinud enesele kandetooli Liibanoni puudest.
10 Selle sambad olid tehtud hõbedast, seljatugi kullast, iste purpurist; selle sisemus oli armastusega sisustatud Jeruusalemma tütarde poolt.
11 Tulge välja ja vaadake, Siioni tütred, kuningas Saalomoni krooniga, millega ta ema teda on ehtinud ta pulmapäeval, ta südame rõõmupäeval.”
Ülemlaul 4
1 „Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad su loori taga on tuvid. Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadi mäelt.
2 Su hambad on nagu kari pügatud lambaid, kes pesemiselt tulevad: neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
3 Su huuled on nagu punane pael ja su kõne on armas. Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
4 Su kael on nagu Taaveti torn, mis kivikihtidena on ehitatud; tuhat kilpi ripub selle küljes, need kõik on kangelaste kilbid.
5 Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.
6 Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tahan ma minna mürrimäele ja viirukikünkale.
7 Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!
8 Tule minuga Liibanonilt, pruut, tule minuga Liibanonilt! Astu alla Amana tipust, Seniiri ja Hermoni tipust, lõvide koobastest, pantrite mägedelt!
9 Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest.
10 Ah, kui magus on su armastus, mu õeke, mu pruut! Su armastus on parem kui vein, kõigist palsameist parem on su õlide lõhn!
11 Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut, sul on keele all mesi ja piim, ja su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn!
12 Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.
13 Su väänded on granaatõunapuude aed valitud viljaga, hennapõõsaste ja nardidega –
14 nard ja safran, kalmus ja kaneel koos igasugu viirukipuudega, mürr ja aaloe koos kõige paremate palsamitega.
15 Rohuaedade allikas on elava vee kaev, mis Liibanonilt voolab.”
16 „Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul! Puhu läbi mu rohuaia, et selle palsamilõhnad hoovaksid! Mu kallim tulgu oma rohuaeda ja söögu selle valitud vilja.”
1. Korintose 12
1 Vaimuandide suhtes, vennad, ei taha ma jätta teid teadmatusse.
2 Te teate, et kui te olite paganad, siis te läksite tummade ebajumalate juurde, just nagu oleks teid tagant sunnitud.
3 Seepärast ma teatan teile, et ükski, kes Jumala Vaimus räägib, ei ütle: „Neetud olgu Jeesus!” ning ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus.
4 Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama,
5 ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama,
6 ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.
7 Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks.
8 Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt;
9 ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus;
10 ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist.
11 Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.
12 Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.
13 Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga.
14 Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed.
15 Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?
16 Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?
17 Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine?
18 Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis.
19 Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu?
20 Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.
21 Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!”,
22 vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud,
23 ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.
24 Meie nägusail liikmeil ei ole seda ju tarvis. Kuid Jumal on ihu nõnda seadnud, et ta on andnud puudulikumale rohkem au,
25 et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest.
26 Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.