2. Ajaraamat 2
1 Ja Saalomon määras seitsekümmend tuhat meest kandjaiks, kaheksakümmend tuhat meest kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada, kes neid juhatasid.
2 Ja Saalomon läkitas ütlema Huuramile, Tüürose kuningale: „Tee minule sedasama, mida sa tegid mu isale Taavetile, kellele sa saatsid seedripuid, et ta sai enesele ehitada koja, kus ta elas.
3 Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja ja selle pühitseda temale, et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel; see on Iisraelile igaveseks kohustuseks.
4 Ja koda, mille ma ehitan, peab olema suur, sest meie Jumal on suurem kõigist jumalaist!
5 Aga kellel jätkuks jõudu temale koda ehitada? Sest taevad ja taevaste taevad ei mahuta teda! Ja kes olen siis mina, et ma tahan temale koja ehitada, kuigi ainult suitsutuseks tema ees?
6 Aga nüüd läkita mulle mees, kes oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest ja rauast, purpurpunasest, karmiinpunasest ja sinisest lõngast, ja kes tunneb nikerdustööd, et ta töötaks Juudas ja Jeruusalemmas koos minu oskustöölistega, kes on hangitud mu isa Taaveti poolt.
7 Ja saada mulle seedripuid, küpressi- ja algumipuid Liibanonist, sest ma tean, et sinu sulased oskavad raiuda Liibanoni puid. Ja vaata, minu sulased olgu koos sinu sulastega!
8 Mul on tarvis hankida palju puitu, sest koda, mille ma ehitan, peab olema suur ja imetlusväärne!
9 Ja vaata, raiujaile, kes puid lõikavad, annan ma kakskümmend tuhat koori nisu, su sulastele toiduks, ja kakskümmend tuhat koori otri, kakskümmend tuhat batti veini ja kakskümmend tuhat batti õli!”
10 Ja Huuram, Tüürose kuningas, vastas kirjaga, mille ta Saalomonile läkitas: „Sellepärast, et Issand oma rahvast armastab, on ta sinu pannud neile kuningaks.”
11 Ja edasi ütles Huuram: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes on teinud taeva ja maa, kes on andnud kuningas Taavetile targa poja, kel on tarkust ja taipu, et ehitada Issandale koda ja iseenesele kuninglik koda!
12 Ja nüüd ma läkitan ühe targa ja aruka mehe, Huuram-Abi,
13 kes on Daani tütreist pärit naise poeg ja kelle isa on Tüürose mees. Tema oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest, rauast, kivist ja puust, ja purpurpunasest, sinisest, valgest linasest ja karmiinpunasest lõngast. Ta oskab igasuguseid nikerdusi ja lahendab igasuguseid ülesandeid, mis temale antakse, koos sinu tarkadega ja minu isanda, sinu isa Taaveti tarkadega.
14 Saada siis nüüd oma sulastele nisu, otri, õli ja veini, nagu mu isand on lubanud.
15 Meie raiume siis Liibanonist puid, nõnda palju kui sul on vaja, ja me toome need sulle parvedena merd mööda Jaafosse. Sina vii need siis üles Jeruusalemma!”
16 Ja Saalomon luges ära kõik Iisraelimaal olevad võõrad mehed, pärast seda lugemist, mida tema isa Taavet oli toimetanud, ja neid leiti olevat sada viiskümmend kolm tuhat kuussada.
17 Ja ta tegi neist seitsekümmend tuhat kandjaiks, kaheksakümmend tuhat kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada juhatajaiks, kes panid rahva tööle.
2. Ajaraamat 16
1 Aasa kolmekümne kuuendal valitsemisaastal tuli Iisraeli kuningas Baesa Juuda vastu ja kindlustas Raama, et Juuda kuningal Aasal ei oleks välja- ega sissepääsu.
2 Siis Aasa tõi välja hõbeda ja kulla Issanda koja ja kuningakoja varanduste hulgast ja läkitas Ben-Hadadile, Süüria*kuningale, kes elas Damaskuses, öeldes:
3 „Minu ja sinu vahel olgu leping, nagu oli minu isa ja sinu isa vahel! Vaata, ma läkitan sulle hõbedat ja kulda. Mine, tühista oma leping Iisraeli kuninga Baesaga, et ta läheks ära minu kallalt!”
4 Ja Ben-Hadad kuulas Aasat ning läkitas oma sõjaväepealikud Iisraeli linnade vastu ja need vallutasid Ijjoni, Daani ja Aabel-Maimi ja kõik Naftali linnade tagavaralaod.
5 Kui Baesa seda kuulis, siis ta loobus Raamat kindlustamast ja katkestas oma töö.
6 Aga kuningas Aasa tõi kaasa kogu Juuda, ja nad viisid Raamast ära kivid ja palgid, millega Baesa oli ehitanud; ta kindlustas nendega Geba ja Mispa.
7 Sel ajal tuli nägija Hanani Juuda kuninga Aasa juurde ja ütles temale: „Et sa toetusid Süüria kuningale ega toetunud Issandale, oma Jumalale, seepärast on Süüria kuninga sõjavägi sinu käest pääsenud.
8 Eks olnud etiooplased ja liibüalased suur sõjavägi väga paljude vankrite ja ratsanikega? Aga kui sa toetusid Issandale, andis ta need su kätte.
9 Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole. Seda sa tegid rumalasti, sest nüüdsest peale on sul sõjad.”
10 Aga Aasa sai nägijale pahaseks ja pani ta vangihoonesse, sest selle kõne pärast oli tal viha tema vastu. Aasa kohtles sel ajal mõningaid rahva hulgast julmalt.
11 Ja vaata, Aasa varasemad ja hilisemad lood, vaata, need on kirja pandud Juuda ja Iisraeli Kuningate raamatus.
12 Oma kolmekümne üheksandal valitsemisaastal hakkas Aasa jalgu põdema ja tema haigus oli väga raske. Aga oma haiguseski ei otsinud ta Issandat, vaid arste.
13 Siis Aasa läks magama oma vanemate juurde ja suri oma neljakümne esimesel valitsemisaastal.
14 Ta maeti oma hauda, mille ta enesele oli lasknud raiuda Taaveti linnas; ta sängitati asemele, mis oli täidetud palsamitega ja mitmesuguste segatud salvidega, ja tema auks põletati väga suur koolnusuitsutus.
2. Ajaraamat 17
1 Ja tema poeg Joosafat sai tema asemel kuningaks; tema kindlustas ennast Iisraeli vastu.
2 Ta pani sõjaväe kõigisse Juuda kindlustatud linnadesse ja paigutas valveüksused Juuda maale ja Efraimi linnadesse, mis tema isa Aasa oli vallutanud.
3 Ja Issand oli Joosafatiga, sest ta käis oma isa Taaveti varasematel teedel ega otsinud baale,
4 vaid ta otsis oma isa Jumalat ja käis tema käskude järgi ega teinud nagu Iisrael.
5 Issand kinnitas kuningriigi tema kätte ja kogu Juuda tõi Joosafatile ande; ja tal oli palju rikkust ning au.
6 Issanda teedel olles oli ta süda julge ja peale selle kõrvaldas ta Juudast veel ohvrikünkad ja viljakustulbad.
7 Oma valitsemise kolmandal aastal läkitas ta oma vürstid Ben-Haili, Obadja, Sakarja, Netaneeli ja Miika Juuda linnadesse õpetama,
8 ja koos nendega leviidid Semaja, Netanja, Sebadja, Asaeli, Semiramoti, Joonatani, Adonija, Toobija ja Toob-Adonija – leviidid; ja koos nendega preestrid Elisama ja Joorami.
9 Need õpetasid Juudas ja neil oli kaasas Issanda Seaduse raamat; nad käisid läbi kõik Juuda linnad ja õpetasid rahvast.
10 Hirm Issanda ees valdas kõiki Juuda ümberkaudsete maade kuningriike ja need ei sõdinud Joosafati vastu.
11 Ja vilistite poolt toodi Joosafatile ande ja rahamaksu; isegi araablased tõid temale lambaid ja kitsi: seitse tuhat seitsesada jäära ja seitse tuhat seitsesada sikku.
12 Ja Joosafat sai üha vägevamaks ning ta ehitas Juudasse kindlustatud paiku ja tagavaraladude linnu.
13 Temal olid suured tagavarad Juuda linnades ja sõjamehed, vahvad võitlejad, Jeruusalemmas.
14 Ja niisugune oli nende teenistuslik jaotus vastavalt nende perekondadele: Juuda tuhandepealikud: pealik Adna ja koos temaga kolmsada tuhat vahvat võitlejat;
15 tema kõrval pealik Joohanan ja koos temaga kakssada kaheksakümmend tuhat;
16 tema kõrval Amasja, Sikri poeg, kes oli enese vabatahtlikult Issandale pühendanud, ja koos temaga kakssada tuhat vahvat võitlejat.
17 Benjaminist: Eljada, vahva võitleja, ja koos temaga kakssada tuhat, kes olid relvastatud ammu ja kilbiga;
18 tema kõrval Joosabad ja koos temaga sada kaheksakümmend tuhat, kes olid sõjaks varustatud.
19 Need teenisid kuningat; ja peale nende olid need, keda kuningas oli pannud kindlustatud linnadesse kogu Juudas.
2. Ajaraamat 18
1 Joosafatil oli palju rikkust ning au ja ta sai Ahabiga languks.
2 Mõne aasta pärast läks ta Ahabi juurde alla Samaariasse; Ahab tappis palju lambaid, kitsi ja veiseid temale ja rahvale, kes oli koos temaga, ja õhutas teda minema üles Gileadi Raamotisse.
3 Ja Iisraeli kuningas Ahab küsis Juuda kuningalt Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga Gileadi Raamotisse?” Ja Joosafat vastas temale: „Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas! Ma tulen koos sinuga sõtta.”
4 Ja Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda sõna!”
5 Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, nelisada meest, ja küsis neilt: „Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja Jumal annab selle kuninga kätte!”
6 Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?”
7 Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, vaid alati halba. See on Miika, Jimla poeg.” Aga Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
8 Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku siia Miika, Jimla poeg!”
9 Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas; nad istusid rehepeksu väljakul Samaaria värava suus ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
10 Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: „Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!”
11 Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!”
12 Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: „Vaata, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõna nagu ühel nende hulgast, ja räägi head!”
13 Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis mu Jumal ütleb!”
14 Kui ta tuli kuninga juurde, siis kuningas ütles temale: „Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?” Ja ta vastas: „Minge, ja teil õnnestub see, sest nad antakse teie kätte!”
15 Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”
16 Siis ta ütles: „Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!”
17 Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
18 Aga Miika ütles: „Seepärast kuulge Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat temast paremal ja vasakul pool.
19 Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, Iisraeli kuningat, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
20 Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
21 Tema vastas: Ma lähen ja olen vale vaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!
22 Ja nüüd, vaata, Issand on pannud vale vaimu nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
23 Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?”
24 Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
25 Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võtke Miika ja viige ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
26 ning öelge: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
27 Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud!” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik rahvad!”
Psalm 102
1 Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.
2 Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
3 Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
4 Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
5 Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
6 Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
7 Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
8 Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
9 Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
10 Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
11 sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
1. Korintose 15
1 Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate
2 ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
3 Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,
4 ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi
5 ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele,
6 seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama;
7 siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
8 Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
9 Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
10 Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
11 Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
12 Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?
13 Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud.
14 Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.
15 Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, – sel juhul, kui surnuid üles ei äratata.
16 Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud;
17 kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes.
18 Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud.
19 Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
20 Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
21 Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
22 sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
23 Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
24 ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
25 Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
26 Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
27 Sest „Jumal on kõik alistanud tema jalge alla”. Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
28 Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
29 Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?
30 Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
31 Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
32 Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel – mis kasu ma sellest sain? Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”!
33 Ärge eksige!„Halb seltskond rikub head kombed.”
34 Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.