Psalm 119
153 Vaata mu viletsust ja vabasta mind, sest ma ei unusta su Seadust!
154 Aja mu tüliasja ja lunasta mind, elusta mind oma ütlust mööda!
155 Õelaist on pääste kaugel, sest nad ei hooli su määrustest.
156 Sinu halastus, Issand, on suur. Elusta mind oma seadusi mööda!
157 Palju on mu tagakiusajaid ja rõhujaid, kuid mina ei pöördu kõrvale su tunnistustest.
158 Ma nägin äraandjaid ja tundsin tülgastust, sest nemad ei hooli sinu ütlustest.
159 Vaata, kuidas ma armastan sinu korraldusi, Issand! Elusta mind oma heldust mööda!
160 Sinu sõna sisu on tõde ja kõik su õiguse seadused jäävad igavesti.
Hesekiel 1
1 „Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi.”
2 Kuu viiendal päeval, kuningas Joojakini vangiviimise viiendal aastal
3 tuli Issanda sõna preester Hesekielile, Buusi pojale, kaldealaste maal Kebari jõe ääres; ja Issanda käsi tuli seal tema peale.
4 „Ja ma vaatasin, ja ennäe, põhja poolt tuli marutuul suure pilve ja lõõmava tulega. Ja pilve ümber oli kuma, ja keskelt, tule keskelt, paistis otsekui hiilgav metall.
5 Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olevusest. Nende välimus oli niisugune: nad olid inimese sarnased,
6 aga igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba.
7 Nende jalad olid sirged ja nende labajalad olid nagu vasika sõrad. Ja nad hiilgasid nagu läikiv vask.
8 Neil olid inimese käed tiibade all, neljas küljes; ja neil neljal olid oma näod ja oma tiivad.
9 Nende tiivad puudutasid üksteist. Liikudes nad ei pöördunud, igaüks läks otse edasi.
10 Ja nende näod olid niisugused: esiküljel inimese nägu, neliku paremal küljel lõvi nägu, neliku vasakul küljel härja nägu ja neliku tagaküljel kotka nägu.
11 Niisugused olid nende näod. Ja nende tiivad olid laiali laotatud ülespoole; igaühel oli kaks tiiba vastastikuseks puudutamiseks ja kaks tiiba katsid nende ihu.
12 Nad liikusid igaüks otse edasi: kuhu vaim iganes tahtis minna, sinna nad läksid, liikudes nad ei pöördunud.
13 Ja olevuste vahel oli näha otsekui tuliseid süsi, mis põlesid tõrvikute sarnaselt, liikudes olevuste vahel sinna-tänna; ja tulel oli kuma ning tulest tuli välja välk.
14 Ja olevused jooksid sinna-tänna, otsekui lööks välku.
15 Siis ma vaatasin olevusi, ja ennäe, olevuste kõrval, igas neljas esiküljes, oli maas üks ratas.
16 Rataste välimus ja nende tegumood: need helkisid nagu krüsoliit ja kõigil neljal oli ühesugune kuju. Need olid välimuselt ja tegumoelt, nagu oleks ratas olnud ratta sees.
17 Liikudes nad läksid neljas eri suunas, liikudes nad ei pöördunud.
18 Ja nende rattapöiad olid kõrged ning kohutavad; ja sel nelikul olid rattapöiad ümberringi täis silmi.
19 Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid üles ka rattad.
20 Kuhu vaim iganes läks, sinna läksid needki, sinna, kuhu vaim tahtis minna. Rattad tõusid üles samuti kui nemad, sest rattais oli olevuste vaim.
21 Kui olevused liikusid, siis liikusid nemadki, ja kui need seisid, siis seisid nemadki; kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid selsamal kombel ka rattad, sest rattais oli olevuste vaim.
22 Ja olevuste peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutav nagu jää, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal.
23 Ja laotuse all olid nende tiivad üksteise poole välja sirutatud; igaühel oli kaks tiiba oma keha katmiseks.
24 Kui nad liikusid, siis ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja – otsekui sõjaleeri kära. Kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
25 Ja hääl kuuldus taevalaotuse pealt, mis oli nende peade kohal; kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
26 Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast. Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane.
27 Ja ma nägin otsekui hiilgavat metalli, pealtnäha nagu tuld, millel oli kuma ümber, ülalpool sellest, mis paistis olevat ta niuded; allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, nägin ma pealtnäha nagu tuld ja sellel oli kuma ümber.
28 Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles.
Hesekiel 2
1 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!”
2 Kui ta minuga rääkis, siis tuli mu sisse Vaim ja pani mind jalgadele seisma; ja ma kuulsin teda, kes minuga rääkis.
3 Ta ütles mulle: „Inimesepoeg, mina läkitan sind Iisraeli laste juurde, vastupanija rahva juurde, kes on mulle vastu pannud; nemad ja nende vanemad on mu vastu üles astunud otse tänase päevani.
4 Neil lastel on jultunud näod ja paadunud südamed; ma läkitan sind nende juurde ja sa pead neile ütlema: Nõnda ütleb Issand Jumal;
5 ja kuulaku nad või ärgu kuulaku – nad on ju vastupanija sugu -, nad peavad siiski teadma, et nende keskel on olnud prohvet.
6 Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! Ära karda nende sõnu ja ära kohku nende ees – nad on ju vastupanija sugu -,
7 vaid sina räägi neile minu sõnu, kuulaku nad või ärgu kuulaku – nad on ju vastupanijad!
8 Aga sina, inimesepoeg, kuula, mis mina sulle räägin! Ära ole vastupanija nagu see vastupanija sugu! Ava oma suu ja söö, mis mina sulle annan!”
9 Siis ma vaatasin, ja ennäe, mu poole oli sirutatud käsi, ja vaata, selles oli rullraamat.
10 Ta tegi selle minu ees lahti ja see oli mõlemalt poolt täis kirjutatud; sinna oli kirjutatud nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid.
Hesekiel 3
1 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!”
2 Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu.
3 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!” Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.
4 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, tule! Mine Iisraeli soo juurde ja räägi neile minu sõnu!
5 Sest sind ei läkitata mitte umbkeelse või kange keelega rahva juurde, vaid Iisraeli soo juurde,
6 mitte paljude rahvaste juurde, kes on umbkeelsed ja kange keelega, kelle sõnu sa ei mõista. Tõesti, kui ma läkitaksin sind nende juurde, nad kuulaksid sind.
7 Aga Iisraeli sugu ei taha sind kuulata, sest nad ei taha mindki kuulata. Sest kogu Iisraeli sugu on kõva laubaga ja paadunud südamega.
8 Vaata, ma teen su palge karmiks, nagu on nende palged, ja su lauba kõvaks, nagu on nende laubad.
9 Teemandi sarnaseks, ränikivist kõvemaks teen ma su lauba. Ära karda neid ja ära kohku nende ees – nad on ju vastupanija sugu!”
10 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, kõik mu sõnad, mis ma sulle räägin, võta südamesse ja kuule neid oma kõrvaga!
11 Ja mine vangide juurde, oma rahva laste juurde, ja räägi nendega ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal; kuulaku nad või ärgu kuulaku!”
12 Siis tõstis Vaim mu üles ja ma kuulsin enda taga suurt müra; „Õnnistatud olgu Issanda auhiilgus oma paigas!”,
13 ja olevuste tiibade kahinat, mis üksteist puudutasid, ja nendega üheaegselt rataste raginat ja suurt mürinat.
14 Ja Vaim tõstis mu üles ja võttis minu, ja ma läksin sügava sisemise erutusega; Issanda käsi oli tugevasti mu peal.
15 Ja ma tulin Tel-Abibi vangide juurde, kes elasid Kebari jõe ääres; ja seal, kus nad elasid, istusin ma vaikides nende keskel seitse päeva.
16 Aga seitsme päeva pärast tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
17 „Inimesepoeg, ma olen sind pannud vahimeheks Iisraeli soole. Ja kui sa kuuled sõna mu suust, siis sa pead neid minu poolt manitsema.
18 Kui ma ütlen õelale: „Sa pead surema!”, kuid sina ei manitse teda ega räägi, et manitseda õelat pöörduma oma õeluse teelt, et hoida teda elus, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma nõuan sinu käest.
19 Aga kui sa õelat manitsed ja tema ei pöördu oma õelusest või oma õeluse teelt, siis ta sureb oma süü pärast, sina aga oled päästnud oma hinge.
20 Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ma panen ta ette komistuskivi ja ta peab surema; kui sa teda ei ole manitsenud, siis ta peab surema oma patu pärast ja ta õigeid tegusid, mis ta oli teinud, ei peeta meeles; aga tema verd ma nõuan sinu käest.
21 Ent kui sa õiget manitsed, et õige ei teeks pattu, ja tema ei teegi pattu, siis ta jääb tõesti elama, sest ta on lasknud ennast manitseda ja sina oled päästnud oma hinge.”
22 Issanda käsi tuli seal minu peale ja ta ütles mulle: „Tõuse, mine orgu, seal räägin ma sinuga!”
23 Ja ma tõusin ning läksin orgu, ja vaata, seal seisis Issanda auhiilgus, samasugune auhiilgus, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres; ja ma langesin silmili.
24 Aga minu sisse tuli Vaim ja tõstis mu jalgadele seisma; ta rääkis minuga ja ütles mulle: „Mine, sule ennast oma kotta!
25 Ja sina, inimesepoeg! Vaata, su peale pannakse köied ja sind seotakse nendega, et sa ei saaks minna välja nende sekka.
26 Ja ma kinnitan su keele su suulae külge, nõnda et sa jääd tummaks ega saa olla neile noomijaks; sest nad on vastupanija sugu.
27 Aga kui mina räägin sinuga, siis ma avan sinu suu, et sa räägiksid nendega: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kes tahab kuulata, see kuulaku, kes mitte, see jätku kuulamata, sest nad on vastupanija sugu!
Heebrealaste 4
14 Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame!
15 Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.
16 Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!
Heebrealaste 5
1 Iga ülempreester, kes võetakse inimeste hulgast, seatakse inimeste asemel läbi käima Jumalaga, et ta tooks ande ja ohvreid pattude eest.
2 Ta suudab mõistvalt kohelda arutuid ja eksijaid, kuna ta isegi on nõrkusest piiratud.
3 Ja selle nõrkuse tõttu peab ta niisamuti nagu rahva, nõnda ka iseenese eest ohverdama pattude pärast.
4 Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel nagu Aarongi.
5 Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”
6 Nõnda ta ütleb ka teises kohas: „Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.”
7 Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
8 Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
9 Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad,
10 kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.