Psalm 18
7 Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
8 Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
9 Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10 Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11 Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
12 Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
13 Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
14 Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
15 Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
Matteuse 21
33 Kuulge teist tähendamissõna! Oli inimene, majaisand, kes istutas viinamäe ja piiras selle aiaga ning õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ja reisis võõrsile.
34 Kui saagiaeg lähenes, läkitas ta oma sulaseid rentnike juurde oma vilja vastu võtma.
35 Aga rentnikud võtsid ta sulased kinni, mõnda nad peksid, mõne tapsid, mõne aga viskasid kividega surnuks.
36 Taas ta läkitas teisi sulaseid, rohkem kui esimesi, ja nad tegid nendega nõndasamuti.
37 Aga lõpuks ta läkitas nende juurde oma poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!”
38 Kuid rentnikud rääkisid poega nähes omavahel: „Tema ongi see pärija! Läki, tapame ta ära ja tema pärandi saame meie!”
39 Ja nad võtsid ta kinni ja viskasid viinamäelt välja ja tapsid ära.
40 Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida ta teeb nende rentnikega?”
41 Nad ütlesid talle: „Ta hukkab need kurjad kurjal kombel ja annab viinamäe teiste rentnike kätte, kes annavad talle vilja õigel ajal.”
42 Jeesus vastas neile: „Kas te pole kunagi lugenud Kirjast: „Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks. See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.”
43 Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.
44 [Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.]”
45 Kui ülempreestrid ja variserid seda Jeesuse tähendamissõna kuulsid, taipasid nad, et ta räägib seda nende kohta.
46 Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid kartsid rahvahulki, sest need pidasid Jeesust prohvetiks.
Matteuse 22
1 Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema:
2 „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad.
3 Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.
4 Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!”
5 Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale,
6 mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära.
7 Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
8 Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt.
9 Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!”
10 Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.
11 Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas.
12 Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?” Aga see ei saanud sõnagi suust.
13 Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
14 Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.”
Iiob 25
1 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2 „Valitsus ja hirm on temal, kes oma kõrgustes rahu loob.
3 Kas on määra tema väehulkadel? Ja kellele tema valgus ei tõuse?
4 Kuidas võiks siis inimene olla õige Jumala ees? Ja kuidas võiks naisest sündinu olla puhas?
5 Vaata, isegi kuu ei hiilga ja tähedki pole tema silmis selged,
6 veel vähem siis inimene, see ussike, inimlaps, see vaglake.”
Iiob 26
1 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart!
3 Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud!
4 Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust välja tulnud?
5 Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud.
6 Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet.
7 Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale.
8 Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.
9 Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve.
10 Ta joonistab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini.
11 Taeva sambad kõiguvad ja kohkuvad tema sõitlusest.
12 Oma rammuga liigutab ta merd ja oma taibukuses peksab ta Rahabit.
13 Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao.
14 Vaata, need on ainult tema tee ääred. Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme. Aga tema vägevuse äikest – kes seda suudaks mõista?”
Iiob 27
1 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2 „Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;
3 niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
4 ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.
5 Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.
6 Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
7 Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!
8 Sest mis lootus on jumalatul, kui Jumal ta ära lõikab, kui ta tema hinge nõuab?
9 Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui talle kitsas kätte tuleb?
10 Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?
11 Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.
12 Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis lobisete tühja?
13 See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
14 kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.
15 Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.
16 Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,
17 siis varugu; aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda.
18 Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.
19 Rikas on ta magama heites, kuid mitte kauem; kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi.
20 Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.
21 Idatuul tõstab ta üles ja ta läheb – see pühib ta ära tema asupaigast.
22 Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest.
23 Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele.
Iiob 28
1 Tõesti, hõbedal on leiukoht ja kullal pesemispaik,
2 raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask.
3 Piir pannakse pimedusele ning viimseni otsitakse üles pimeduse ja sünguse kivi.
4 Kaevandusi murtakse eluasemeist eemal, paigus, mille on unustanud jalad; nad kõlguvad kõikudes, inimestest kaugel.
5 Maast kasvab leib, aga maa sügavused pööratakse tulega pahupidi.
6 Selle kivimid on safiiride asukohaks ja seal on kullatolmu.
7 Teed sinna ei tea kotkaski ega märka kulli silm.
8 Seda ei talla uhked metsloomad, seal ei kõnni noor lõvigi.
9 Ränikivi külge pistetakse käsi, mäed pööratakse juurteni ümber.
10 Kaljudesse lõhutakse käike ja silm saab näha kõiksugu aardeid.
11 Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse, ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte.
12 Aga tarkus – kust seda leitakse? ja kus on arukuse asupaik?
13 Ei tunne inimene selle hinda ja seda ei leidu elavate maal.
14 Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.” Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.”
15 Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida.
16 See pole makstav Oofiri kullaga, ei kalli oonüksi ega safiiriga.
17 Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas, ka pole see vahetatav kuldriista vastu.
18 Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi – omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.
19 Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit, puhta kullagagi ei saa selle eest maksta.
20 Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?
21 See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest.
22 Kadupaik ja surm ütlevad: „Meie kõrvus on sellest ainult kuuldus.”
23 Jumal, tema tunneb teed sinna ja tema teab selle asupaika.
24 Sest tema ulatub vaatama maa äärteni, tema näeb kõike, mis taeva all on.
25 Kui ta andis tuulele kaalu ja määras mõõduga veed,
26 kui ta andis vihmale seaduse ja kõuepilvele tee,
27 siis ta nägi seda ja seletas, valmistas ta ja uuris läbi.
28 Ja ta ütles inimesele: „Vaata, Issanda kartus – see on tarkus, ja hoidumine kurjast on arukus!””
Iiob 29
1 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2 „Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
3 kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
4 et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
5 kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
6 kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
7 Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
8 siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
9 pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
10 vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
11 Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
12 sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
13 Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
14 Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
15 Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
16 Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
17 Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
18 Seepärast ma mõtlesin: „Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
19 Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
20 Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.”
21 Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
22 Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
23 Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
24 Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
25 Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.