Psalm 137
1 Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
2 Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
3 Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!”
4 Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
5 Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
6 Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
7 Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: „Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!”
8 Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
9 Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
Taaniel 9
20 Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,
21 kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel, keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde õhtuse ohvri ajal.
22 Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: „Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema.
23 Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!
24 Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.
25 Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat – siis on see jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all. Ja aegade lõpus,
26 pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas; ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on määratud.
27 Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.””
Taaniel 10
1 Pärsia kuninga Koorese kolmandal aastal ilmutati Taanielile, kellele oli pandud nimeks Beltsassar, üks sõnum; ja see sõnum on tõsi ning tähendab suurt vaeva. Ta pani sõnumit tähele ja õppis nägemust mõistma.
2 „Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat.
3 Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud.
4 Ja esimese kuu kahekümne neljandal päeval olin ma suure jõe, Hiddekeli kaldal.
5 Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga.
6 Ta ihu oli nagu krüsoliit ja ta pale oli välgutaoline, ta silmad olid nagu tulelondid, ta käsivarred ja jalad hiilgasid vase sarnaselt; ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine.
7 Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid koos minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid suur hirm ja nad jooksid peitu.
8 Ma jäin üksi. Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.
9 Ja ma kuulsin tema sõnade kõla; ja kui ma tema sõnade kõla kuulsin, langesin ma sügavas tardumuses silmili maha, nägu vastu maad.
10 Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma põlvili ja käpukile.
11 Ja ta ütles mulle: „Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu, mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on nüüd läkitatud sinu juurde!” Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis, seisin ma värisedes.
12 Ja ta ütles mulle: „Ära karda, Taaniel, sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast!
13 Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli juurde,
14 ja tulin sulle õpetama seda, mis rahvale juhtub viimseil päevil, sest on veelgi üks nägemus neiks päeviks.”
15 Ja kui ta minuga nõnda rääkis, lõin ma oma silmad maha ja vaikisin.
16 Ja vaata, nagu oleks üks inimkäsi puudutanud mu huuli; ja ma avasin suu ja rääkisin ning ütlesin sellele, kes seisis mu kohal: „Mu isand, nägemus on täitnud mind hirmuga ja mul ei ole enam jõudu.
17 Ja kuidas võikski mu isanda sulane rääkida isandaga? Sest mul ei ole ikka veel jõudu ja mu hing on üha kinni.”
18 Siis puudutas see inimesesarnane mind jälle ja turgutas mind.
19 Ja ta ütles: „Ära karda, armas mees, rahu olgu sulle! Ole julge! Ole julge!” Ja kui ta minuga rääkis, tundsin ma ennast tugevana ja ütlesin: „Rääkigu mu isand, sest sa oled mind turgutanud!”
20 Ja tema ütles: „Kas sa tead, mispärast ma su juurde olen tulnud? Aga nüüd ma lähen tagasi, võitlema Pärsia kaitseingliga, ja kui ma temaga valmis saan, vaata, siis tuleb Kreeka kaitseingel.
21 Ometi tahan ma sulle teada anda, mis on kirjutatud tõeraamatusse! Ei ole ühtegi, kes aitaks mind nende vastu, kui ainult teie kaitseingel Miikael.
Taaniel 11
1 Ja ma seisin meedlase Daarjavese esimesel aastal temale toeks ning kaitseks.
1. Johannese 3
11 Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama.
12 Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.
13 Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab.
14 Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma.
15 Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.
16 Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.
17 Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?
18 Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!
19 Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant,
20 et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.
21 Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees
22 ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.
23 Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud.
24 Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud.
1. Johannese 4
1 Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.
2 Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast,
3 ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas.
4 Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.
5 Nemad on maailmast, seepärast nad räägivad nagu maailmgi, ja maailm kuulab neid.
6 Meie oleme Jumalast; kes on Jumala ära tundnud, see kuulab meid. Kes ei ole Jumalast, ei kuula meid. Sellest me tunneme ära tõe vaimu ja eksituse vaimu.