Nehemja 1
1 Nehemja, Hakalja poja sõnad. „Ja see sündis kahekümnenda aasta kislevikuus, et ma olin Suusani palees.
2 Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta.
3 Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.”
4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
5 Ja ma ütlesin: „Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
6 Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.
7 Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid.
8 Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka,
9 aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele.
10 Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega.
11 Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!”Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.
Nehemja 2
1 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2 siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma kartsin üliväga
3 ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?”
4 Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina palusin taeva Jumalat
5 ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada!”
6 Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
7 Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8 nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
9 Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
10 Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
11 Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12 siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui see, kellega ma ise ratsutasin.
13 Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14 Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15 Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16 Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17 Aga nüüd ma ütlesin neile: „Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks!”
18 Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad ütlesid: „Võtkem kätte ja ehitagem!” Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19 Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: „Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?”
20 Siis ma vastasin ja ütlesin neile: „Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!”
Psalm 147
1 Halleluuja! Jah, hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul.
2 Issand ehitab Jeruusalemma, tema kogub Iisraeli hajutatud.
3 Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.
4 Tema määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi.
5 Meie Issand on suur ja vägev rammult; tema mõistus on määratu.
6 Issand peab ülal viletsaid, aga õelad alandab maani.
7 Laulge Issandale tänuga, mängige kandlel kiitust meie Jumalale,
8 kes katab taeva paksude pilvedega, kes valmistab maale vihma, kes laseb tärgata rohu mägedele,
9 ta annab loomadele nende toidu ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad.
10 Temale ei meeldi hobusevägi ega ole tal head meelt jalameeste säärtest.
11 Issandal on hea meel neist, kes teda kardavad, kes loodavad tema helduse peale.
Ilmutuse 16
1 Ma kuulsin valju häält templist hüüdvat seitsmele inglile: „Minge ja valage Jumala raevu seitse kaussi välja ilmamaa peale!”
2 Esimene läks ning valas oma kausi välja maa peale, ning kurje ja tigedaid paiseid lõi inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.
3 Teine valas oma kausi välja merre, ning see sai otsekui surnu vereks ning iga elus hing meres suri.
4 Kolmas valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse ning need muutusid vereks.
5 Ja ma kuulsin vete inglit hüüdvat: „Õige oled sina, kes oled ja kes olid ja kes tuled, sina Püha, et sa nõnda oled kohut mõistnud,
6 sest nemad on valanud pühade ja prohvetite verd ning verd oled sina andnud neile juua. Nad on seda väärt.”
7 Ja ma kuulsin altarit ütlevat: „Jah, Issand Jumal, Kõigeväeline, tõelised ja õiged on sinu kohtumõistmised!”
8 Neljas valas oma kausi välja päikese peale, ning temale anti kõrvetada inimesi tulega.
9 Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ning inimesed teotasid Jumala nime, kellel on meelevald nende nuhtluste üle, ega parandanud meelt, et teda ülistada.
10 Viies valas oma kausi välja metsalise trooni peale, ning tema kuningriik mattus pimedusse ning nad närisid oma keelt valu pärast
11 ning teotasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast, ega parandanud meelt oma tegudest.
12 Kuues valas oma kausi välja suure Eufrati jõe peale, ning selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningatele päevatõusu poolt.
13 Ja ma nägin, et lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust tuli välja kolm rüvedat vaimu otsekui konnad.
14 Need ongi need tunnustähti tegevad kurjad vaimud, kes tulevad kogu ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks.
15 Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi!
16 Ja ta kogus nad kokku paika, mida heebrea keeles hüütakse Harmagedoon.
17 Seitsmes valas oma kausi välja õhku, ning vali hääl kostis templi seest troonilt: „See on sündinud!”
18 Ja sündis välke ja hääli ja kõuemürinaid ning suur maavärin, millist ei ole olnud sellest ajast, kui inimesed on elanud maa peal. See oli määratu suur maavärin.
19 Ja suur linn jagunes kolmeks osaks ning paganate linnad varisesid kokku. Ja suurt Paabelit tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika.
20 Kõik saared põgenesid ning mägesid ei leidunud enam.
21 Ja suuri raheteri, talendiraskusi, sadas taevast alla inimeste peale, ning inimesed teotasid Jumalat rahenuhtluse pärast, sest see nuhtlus oli väga suur.