Õpetussõnad 1
1 Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad
2 tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks,
3 et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks,
4 et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet –
5 kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse
6 õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks.
7 Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Matteuse 4
1 Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata.
2 Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte.
3 Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!”
4 Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.”
5 Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale
6 ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.”
7 Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.”
8 Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust
9 ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.”
10 Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”
11 Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.
12 Aga kui Jeesus oli kuulda saanud, et Johannes on vangistatud, läks ta tagasi Galileasse
13 ja jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on järve ääres, Sebuloni ja Naftali piirkonnas,
14 et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu:
15 „Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea,
16 rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!”
17 Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”
18 Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat – nad olid ju kalurid –
19 ning ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!”
20 Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.
21 Ja kui ta läks sealt edasi, nägi ta teist vendade paari, Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid.
22 Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle.
1. Moosese 7
1 Ja Issand ütles Noale: „Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled.
2 Võta enesele kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks – isane ja emane.
3 Nõndasamuti lindudest taeva all seitse paari, isane ja emane, et nende sugu jääks elama kogu maa peale.
4 Sest juba seitsme päeva pärast ma lasen vihma sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja ma kaotan maapinnalt kõik olendid, keda ma olen teinud!”
5 Ja Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis.
6 Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusvesi maa peale tuli.
7 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest.
8 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad,
9 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud.
10 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.
11 Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti.
12 Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.
13 Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist üheskoos laeva,
14 nemad ja kõik metsloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu kariloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised.
15 Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on.
16 Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja Issand sulges ukse tema tagant.
17 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis maast kõrgele.
18 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal.
19 Ja vesi võttis maa peal väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti.
20 Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud.
21 Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui kariloomad ja metsloomad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka.
22 Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid.
23 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad, ja linnud taeva all hävitati maa pealt, järele jäid ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid.
24 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva.
1. Moosese 8
1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.
3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.
5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.
14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!
17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!”
18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.
19 Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.
20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.
21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.
22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”
1. Moosese 9
1 Ja Jumal õnnistas Noad ja tema poegi ning ütles neile: „Olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa!
2 Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud.
3 Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan ma teile nagu halja rohugi.
4 Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega!
5 Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!
6 Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!
7 Ja teie olge viljakad, teid saagu palju, siginege maa peal ja paljunege seal!”
8 Ja Jumal rääkis Noa ja tema poegadega, kes ta juures olid, ning ütles:
9 „Mina, vaata, teen lepingu teiega ja teie järglastega pärast teid,
10 ja iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, kariloomadega ja kõigi metsloomadega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega.
11 Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputusveega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma.”
12 Ja Jumal ütles: „Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see:
13 ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel.
14 Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart,
15 siis ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.
16 Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas.”
17 Ja Jumal ütles Noale: „See on selle lepingu tähis, mille ma olen teinud enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on.”