Oleviste kiriku aknad

Oleviste kiriku aknad oli Oleviste pühapäevakooli projekt, mille idee autoriks Kerli Hendrikson. Tekstid ja laste värvitud aknad olid näitusena kirikus üleval 2007. aastal. Nii nagu me kõik oleme natuke erinevad, kuid igaühes särab Kristus, tahaksime ka nende tööde läbi tuua oma kirikusse killukese taevasest valgusest. Oleviste kiriku aknaid on kujundanud Oleviste pühapäevakoolilapsed ja mõned täiskasvanud.

Oleviste kiriku parima jutluse pidas mulle unustamatu Edgar Rajandi tühjas kirikus. Olime seal kahekesi ja vana vend ütles minule:”Arpad, leiad sa selles kirikus kaks samasugust akent?”

Lasksin pilgul rännata üle kiriku kõrgete gooti akende ega leidnud kahte samasugust. Akendel olev ornament oli igal pool isesugune.

“Kristuse kirikus on palju aknaid, aga on vaid üks valgus – Kristus. Meil kõigil on tarvis otsida seda valgust ja olla läbipaistvad. Mida puhtam on aken, seda läbipaistvam on valgus. Meil on vaja näidata maailmale seda elu valgust, mitte aga oma uskkonna erilist õpetust!” ütles Rajandi.

Edgar Rajandi on nüüd siirdunud igavesse valgusesse, aga Oleviste kiriku aknad meenutavad mulle üha uuesti tema jutlust. (Arpad Arderi raamatust “Kus on Arpadi kuningas?”)

Kirikuaken pole nagu kodune magamistoaaken, kust on lihtsalt tore välja vaadata. Vanade gooti kirikute aknad – nagu meie Oleviste – olid alguses nagu piiblilood. Kirikuaknast ei paistnud loodus ega vanalinna katused. Seal olid hoopis klaasmaalid, vitraažid. Vitraaž on ise ka nagu sümbol.

Öösel pole teda näha, aga kui päike tõuseb, hakkab maal aknal särama.  Vanasti oskasid inimesed neid lugeda. Kuidas aknaid loeti? Kirikuaknaid loeti vasakult paremale, nagu raamatut,  kuid ka alt üles. Kõige tähtsam pilt oligi kõige kõrgemal. Väljast ei saa kirikuaknaid hästi lugeda. Jeesuse õpetus on arusaadav sellele, kes on Tema riigis ja tahab Tema järel käia.  Image

Kui kolmeosalise akna vasakus ruudus oli prohvetlik pilt Vanast Testamendist, näidati keskmises ruudus, kuidas Jumala plaan Jeesuse elus teoks sai ja paremas ruudus, mida see kaasajal tähendas.

Kui vasakul oleks näiteks Mooses vaskmaoga, võiks keskel olla Kristuse ristikuju (Jeesus ju ise võrdles end vaskmaoga) ja paremale sobiks mõni Oleviste pühapäevakoolilaps, kes tahab Jumala lapseks saada. Või kui vasakul on Mooses põleva põõsaga ja keskel Jeesus Samaaria naisega rääkimas (Ta ju ütles, et annab elava vee, mis ei lõpe ära vaid hoovab igavesse ellu), siis paremal ruudus võiks olla Oleviste pühapäevakoolilapsed ülistuskooris – nendes on ju seesama elu, mis ära ei lõpe.

Oleviste altari taga võis olla ka lugu Pühast Olavist. All oleksid siis pildid sellest, kuidas ta viikingilaevaga kristlaste linnu röövimas käis. Edasi oleks kindlasti Roueni toomkiriku pilt Prantsusmaal, kus 17-aastane Olav pöördus ja end ristida laskis. Edasi näidataks, kuidas ta oma kodumaal kirikuid ehitab ja Kristust kuulutab. Seejärel tuleks sõda Norras, kus paganlikud vürstid kuningas Olavi vägesid ründavad ja kuidas Olav lahinguis langeb. Võib-olla näidataks, kuidas inglid ta Taevase Isa ette kannavad, kuidas Norra rahvas ikkagi Kristuse poole pöördub ja kuidas Olavi haual haiged terveks saavad.

Pärast suurt tulekahju 1820.a  Oleviste akendel enam vitraaže ei ole. Nad kõik hävisid tules. Aknad on nüüd kaetud läbipaistva klaasiga, kuid pisikesi värviklaasikesi akendes siiski on. Need tuletavad meelde Oleviste koguduse liikmeid, kes käisid siin kirikus ammu enne meid.

Külvi Kuusk