Oleviste kogudus 56 – tagasivaade käidud teele

56 aastat tagasi alustas Jumal siin paigas väga unikaalset allianss- ja äratusprojekti, millele oli määratud saada suureks. Selle projekti nimeks sai Oleviste Kogudus. 17. sept 1950 kogunesid siia oma palvelatest ilma jäänud usklikud suurele ühiskoosolekule, kuna toonane ENSV võim lihtsalt võõrandas kaheksa koguduse omandid, pakkudes neile vastu vaid üht ühist kokkutuleku paika siin, Oleviste kirikus.

Need kaheksa kogudust olid: Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (kogudusevanemaks J. Laks), Eelimi Nelipühikogudus (V. Nurk), Allika Baptistikogudus  (O.Tärk), Saaroni Baptistikogudus  (A. Sergo), Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (O. Olvik), Siioni Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (A.Tuisk), Priikogudus (J.Leisberg), Iru Betaania Baptisti Kogudus.

Siin, tol ajal nõgiste võlvide all, lendasid nahkhiired ja tuvid ning kiriku plekk-katuses ja tornikiivris oli lugematu arv auke, kirjutab oma mälestustes Valter Karp Oleviste 50. juubeli ajakirjas. Kirik oli täidetud paksu tolmukihiga, prahi ja puulehtedega. Võttis aega kuni jõuludeni, mil lõpuks ei sasinud tuul enam kirikukülastajate juukseid ega pööranud lehti noodiraamatus ja kantslis Piiblit.

Tuletan meelde, et kogu Nõukogude Liidu üle valitses Stalin – massimõrvar, inimsusevastaste kuritegude korraldaja, kes laskis tappa miljoneid; ning alles aasta tagasi oli toimunud Eestimaal märtsiküüditamine. Siberisse saadeti 19 küüdirongiga 20 072 inimest ja üle 10 000 jäid lindpriideks, keda ikkagi tabamisel saadeti kas Siberisse või pandi vangi.

Sellisel taustal koguneb Olevistesse 17. septembri hommikul 1950. aastal umbes 3000 inimest – puupüsti täis kirik, ja õhtusele jumalateenistusele ligi 2700 inimest. Üks vana vend, kes väga vastuoluliste tunnetega tuli esimesele ühendatud jumalateenistusele, nägi avapäeval Oleviste torni risti peale laskuvat kotkast ja sai sellest väga rõõmsaks.

Hommikust jumalateenistust juhatas liidu vanempresbüter J. Lipstok. Jumalateenistusel laulis 160 lauljaga ühendkoor, mida juhatasid W. Holm ja R. Nõlvak. Orelil mängis H. Leppnurm.

Kuidagi väga loomulikult kujunes Oleviste kogudusest meie Eestimaa evangeelsete koguduste emakogudus. Oleviste vendade poole pöördusid teiste koguduste liikmed oma vaimulike ja majanduslike muredega. Siit on läinud Eestimaa teistesse kogudustesse karjasteks üle poolesaja  venna.

Laste ja noortetöö
Oleviste koguduse moodustamisega algas ka laste- ja noortetöö. Mõistagi oli see Nõukogude võimu aastatel seotud suurte raskustega. 1950ndail käisid noored vabadel hetkedel abiks koristamas ja remonti tegemas. Vaimuliku töö tegemiseks oli aga ettevaatust silmas pidades mõistlikum lapsed ja noored kirikuruumidest eemale viia. Sellist tööd tehti usklike kodudes ja lapsed jagati väiksemateks rühmadeks. Rasketel aastatel, kui laste- ja noortetöö oli keelatud, liitis noori muusika ja tõi nad kiriku juurde.

1960. aasta keskel loodi noortekoor, mille juhiks sai V. Linask. Igal kooriharjutusel jagas piiblisõna keegi vaimulikest. Tehti hulgaliselt väljasõite, kus olid kaasas ka kooriliikmete sõbrad, kellest paljud said päästetud.

Töös laste ja noortega olid väga tähtsal kohal suvised laste- ja noortelaagrid. Esimene, salaja korraldatud Oleviste suurem lastelaager toimus 1965. aasta suvel Valgejõe ääres Pikakosel.

Vaimuliku ärkamise algus
Prohveteering, mis oli antud Oleviste kiriku kohta II maailmasõja päevil nelipühi õdede poolt palvegrupis, oli hõõgumas tuha all ja ootamas oma aega: sõnum oli, et Oleviste kirikus algab ärkamine ja et see tuleb noorte kaudu. Ja et see kustutatakse, aga puhkeb taas ja sellise tulega, mida ei kustutata.

1960ndate lõpp, 70ndate algus oli aeg, mil hakati enam Jumalat igatsema ja rääkima Püha Vaimu tööst.

Tsitaat Rein Uuemõisa mälestusraamatust ’Jumala teenistuses’: „Samal ajal puudutas Jumal oma rahvast laiemalt. Mitmed inimesed, kes olid seisnud aastaid kõrvaltvaatajaina koguduse töös tundsid äkki, et niiviisi edasi minna ei saa. Inimesed hakkasid arutlema, palvetama ja otsima vastust küsimusele, mida peame meie, mida pean mina tegema. Koguneti pikkadele palveõhtutele, paluti nädalaringselt, isegi öösiti. See oli usuline äratus, palveäratus. Rein oli nende inimeste seas. Jumal sütitas inimestes uue armastuse, andis igatsuse midagi teha Jumala riigis. Kadus ükskõiksus ja hirm olukordade ees. Ja Jumal näitas ka uutele võimalustele“ (Uuemõis 2001, lk 36).

Äratuse katalüsaatoriteks said 1968. aastal toonase karjase Oskar Olviku initsiatiivil alustatud koori- ehk ansambliõhtud, mille algseks eesmärgiks oli tollase suure segakoori liikmete päästmata omaste ja sõprade evangeliseerimine. Sellest kõigest kirjutab kaasakiskuvalt meie Oleviste 50. juubeliks välja antud kogumikus Haljand Uuemõis. Osavõtjate hulk lisandus sedavõrd, et kooriõhtud kolisid ümber Maarja kabelisse.

Effataa koori loomine
Murranguliseks muutus äratustöö Olevistes peale Effataa koori moodustamist. Jumal valis suveräänselt selle äratustöö etteotsa Effataa koori ühe asutajaliikme ja algataja, tol ajal riigitööd tegeva Rein Uuemõisa. Juba Effataa-koori nimi oli prohvetlik – mine lahti, avane!.
Tore oli koori juures see, et koori väljalaulmis-eelsetele tulistele palvekoosolekutele olid teretulnud kõik igatsejad. Nii et Effataa töö kaasosalised ei olnud ainult lauljad, vaid ka toetajate-palvetajate grupp.

Meenutan, kuidas mina pikajuukselise hipina 33 aastat tagasi sellesse äratusmulda istutatud sain ja pöördusin. Siis käis Oleviste kogudus siin hoones juba 23 aastat koos. See, mida kohtasin tolleaegses Olevistes, oli ääretu sõbralikkus, hoolimine, osavõtlikkus ja soojus.
Samaaegselt äratuskoosolekutega peeti Oleviste kirikus täissaalidele minevaid neljapäevaseid piiblitunde vendade Oskar Olviku ja Osvald Tärgi poolt, mida ka praegu Pereraadiost kuulata saab.

Siis toimus aga Jumala-poolne sekkumine toonase NSV Liidu usuellu. Jumal otsustas, et Ta tahab anda laiemale leviva ärkamise ja et Ta tahab selle anda just selle koha peal, kus on palju palutud – ühe tõelise ärkamise koos Püha Vaimu väljavalamisega.
1977. aasta lõpul täitusid  Kathryn Kuhlmani Jeruusalemma Konverentsil väljaöeldud sõnad: „Varsti sünnib see, mida te näete täna siin üle kogu maailma – Soomes ja Soomemaalt läheb see Nõukogude Liitu.”

Tol ajal toimus just Soomes suur ärkamine Niilo Ylivainio koosolekute kaudu. See tuli jõudis Eestisse ühe lihtsa mehe Toivo Rynkäneniga, kes alustas ühel reedesel palveõhtul oma sõnumit sõnadega: „Ma olen tulnud siia Jumala täie õnnistusega.“ Sellele sõnumile järgnes eestpalve osa, kus paluti ette tulla neil, kes igatsevad Jumala Püha Vaimuga täidetud saada.

Jumala plaan oli levitada see äratustuli üle kogu Nõukogude Liidu: neil päevil laulsid prohvetid Venemaa põrandaalustes kogudustes: „Mu armastatud Eestimaa, Mu armastatud Tallinn. Mu rahvas, sõitke Tallinna. Te leiate kõrge torniga kiriku.“

Kogunesime Effataa-õhtutel teenivate vendadega palvetamiseks kokku pastor Rein Uuemõisa kodus ja tulime siis Olevistesse edasi palvele.
Mäletan hommikut, kui kõlas telefonihelin palve ajal ja julgeolekukomiteest kutsuti kirikusse, kuna sajad inimesed ootasid Laial tänaval kiriku uste taga, nõudes sisselaskmist ja küsides juhatust ka kõrvalasuvast julgeolekukomiteest. Kui me kohale jõudsime, avanes vapustav vaatepilt võõrastest, kes kõik olid tulnud täis tohutut ootust ja igatsust.

Koosolek pidi algama kell 18.00. Otsustati aga alustada koosolekuga kohalejõudnutele kell 14.00. Ma olin sel koosolekul kui vend Rein, nagu me teda tol ajal kutsusime, ütles otsekui Apostlite tegudest pärit sõnad karkudega mehele: „Tõuse üles ja kõnni!“
Ja Olevistesse jäid maha esimesed kargud. Sellele järgnevat Jumala kiitust on raske sõnadesse panna. Helitugevus, mis siit Jumalani tõusis, oli võrdne umbes 120 vedurivilele kinnises ruumis, nii et lubi Maarja kabeli laest langema hakkas.

Sellele järgnes peatselt terve laar keppe ja karke ja prillitoose, mis jäeti maha Maarja kabeli altari ette. Pimedad nägid, kurdid kuulsid, jalutud kõndisid otsekui Jeesuse aegadel. Inimesi täideti Püha Vaimu ja tulega. Koosolekud kestsid kuni kella kümneni õhtul.  Imed ja tunnustähed levisid üle NL laiali Olevistes süüdatute kaudu ja ka meie töörühmas olnud vendade Aleksander Popovi, Udo Veevo jt kaudu.

Pastor Rein tingis Jumalaga hingede pärast: kui palju hingi ma peaks paluma? Kas 10 000 või kogu Tallinn, mis oli 40 000 või miljon? Aga ta tundis, et ikka on vähe ja lisas kuni jäi peatuma kümne miljoni juures. See palve on Jumala poolt tähele pandud. Paljud siin omal ajal süüdatud ja tööle kutsutud juhid jutlustavad kaasaja maailmas sadadele tuhandetele ja viivad ellu Jumala suurt plaani täna.

Oleviste töös võiks rääkida veel ka luuleringist, mis alustas tööd 1974. aastal A. Ruutsoo ja E. Annuse eestvedamisel; “kuumehe” – Ameerika astronaut James Irvin Apollo 15 pealt – külaskäigust Eestise 1978. aasta juunis; Dr Billi Grahami suurkoosolekust Olevistes 1984. aastal, kus osavõtnuid oli üle 4000; Oleviste osakondade moodustamisest 1990ndate alguses, milledest Tallina Mustamäe Vabakogudus tähistab juba oma 15. aastapäeva ja on tänaseks saanud iseseisvaks koguduseks; Oleviste ajakirja asutamist 1992. aastal; Heategevusfondi asutamisest 1991. aastal; raadioajaama paigaldamisest Oleviste torni 1993. aastal.

Olevistes on korraldatud juba aastaid viljarikkaid Afla kursusi, on loetud ette terve Piibel vähem kui nädalaga siinsamas Oleviste kiriku eeskojas mõned aastad tagasi. Oleviste on olnud esirinnas oma 18 aastat tegutsenud palvearmeega, armastusega vangide, heidikute ja kodutute töös ja Iisraeli sõprusega.

Kuid kõik see jääb varju selle töö ees, mida Jumal ise siin tegi ja mille taassüttimist me täna siin taas igatseme. Tõsi, Eesti aja tulekuga toimusid ju paljudes kirikutes suured rahvahulkade pöördumised, aga me ootame seda tuld taas.

Meenuvad äsja Iisraelis pühapaikades kõndinud EKB Liidu presidendi ja vend Joosep Tammo sõnad: „Mulle meeldib Oleviste Kogudus, et ta on ikka läinud kaasa Jumala tööga.“

Tõstes esile Jumalat ja üksnes Teda tajun, et Ta on valinud Oleviste majakaks, kust oodatakse ikka valgust.

Ülo Niinemägi ettekanne 17. septembril 2006