Esimest korda mainitakse Maarja kabelit 1404. a., kuid see kabel lammutati pikihoone uuendamisel. Uus Maarja kabel ehitati 1513-1523. Stiililiselt on see hiilgav hilisgootika, peene ja meisterliku töötlusega vormirikkaim ehitusmälestis Eestis. Kabel jäi pooleli: puuduvad skulptuurid, friisid on lõpetamata. Saabunud reformatsioon ei vajanud enam uhket kabelit.
Hans Pawelsi kenotaaf
Maarja kabeli idapoolses välisseinas asub kiriku eestseisja ja kabeli ehitustööde ehitustööde peamise toetaja Hans Pawelsi kenotaaf. See koosneb kahest osast. All on orvakujuline seinahaud, kus lamab skelett rinnal kärnkonn ja kolba juures madu. Ülal asub kaks rida reljeefe Kristuse kannatusloo teemadel:
- Sissesõit Jeruusalemma
- Püha õhtusöömaaeg
- Palvetamine Õlimäel
- Vangistamine
- Kaifase ees
- Piitsutamine
- Pilaatuse ees
- Risti kandmine
Hans Pawelsi kenotaaf (tühi haud) on kujundatud hilisgooti altarina. Ülaosas ornamentaalses raamistuses on tühi kesknišš, millest vasakule ja paremale jäävad avatud altaritiivad, kumbki nelja passiooniteemalise raidreljeefiga, igaüks profileeritud raidraamistuses. Altari predellaks on ornamentaalses raamistuses nišš, mille tagaseinal on viierealine tekst. Samal tahvlil vapikilp Pawelsi peremärgiga.
Alumise niši põhjas lamab luukere, millel konn rinnal ja madu pea ümber roomamas – see osutab inimsüdame kahepaiksusele ja rikutud mõtlemisele. Kuid Jumala jaoks ei ole olukord lootusetu – ülal on näha Kristuse kannatuslugu – Tema on juba kõik kandnud ja viib inimese surmast läbi.
Niši tagaseinal on viis rida teksti:
Dat ick vorgaf is mi gebl (even) Wes ick behelt heft my bo(geven)
(H)irvme sal sik nemant to h(och er) heven Also roek vorgheyt des myn
seen leuen hans pawls degechtnisze 1513
Mis olen ära an’d on mulle jäänd
mis olen omanud on mulle kadunud
Seepärast ei või keegi liialt kõrgeks
tõusta nagu suitsuvine möödub inimese elu
Hans Pawlsi mälestuseks 1513
Kenotaaf on üheks silmapaistvaima teostuse ja kompositsiooniga hilisgooti siilis kunstiteoseks Eestis. Ta on kunstilooming, mille puhul on tuvastatud dokumentaalselt nii valmimisaeg kui ka kunstnik. (L. Krigoltoi, 2001)