Matus

Piibli sõnum on, et surm ei ole uskliku inimese jaoks teekonna lõpp, vaid see on uue elu algus, mis on täis Jumala ligiolu ja kus ei ole kurjust, vaeva ega häda.

Usume, et Kristus on ristil surma võitnud ja on valmistanud temasse uskujatele ette taevase kodu – igavese rahupaiga. Siiski toob iga lähedase lahkumine kaasa kurbuse, valu ja leina.

Matus on leinatalitus ja armastuskohustuse täitmine lahkunud inimese vastu, lohutuse pakkumine omastele ja ristiusu vaadete esiletõstmine surma ja igavese elu kohta. Lahkunu saadetakse viimsele teekonnale, meenutatakse tema elatud elu ja tänatakse Jumalalt kingituseks saadud päevade eest. “Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.” (Ps 39:5)

Ärasaatmistalitus võib toimuda lahkunu kodus, kirikus või kabelis. Peale ärasaatmistalitust viiakse puusärk kalmistule ja toimub muldasängitamine.

Matusetalitust juhatab koguduse vaimulik, erandkorras koguduse diakon või kogenum koguduse liige.

Koguduse pastorite poole võib seoses matusetalitusega pöörduda ka siis, kui lahkunu ei olnud koguduse liige, kuid lähedased soovivad, et lahkunu maetakse Jumala Sõna ja palvega.

Koguduse pastorite poole tuleks pöörduda koheselt peale lähedase lahkumist, et leppida kokku matusega seotud asjaolud. Esimesel võimalusel tuleks saata matusetalitust läbiviivale vaimulikule lahkunu elulookirjeldus ja iseloomustus – siis saab vaimulik talituseks aegsasti valmistuda.

Koostamisel on kasutatud käsiraamatut “Vaimulikud talitused Eesti EKB Koguduste Liidus” (Osvald Tärk).