Issanda surma mälestamine on Jeesuse Kristuse poolt oma kogudusele seatud vaimulik talitus tema kannatuste ja ohvrisurma mälestuseks. Kasutatavad elemendid, leib ja karikas omandavad tähenduse ja väe Jumala sõna, palve ja Püha Vaimu läbi. Leivast ja karikast osa saades me meenutame oma lunastust, pattude andeksandmist, õigeksmõistu ja lepitust Jumalaga.
Issanda surma mälestamine tähistab uut lepingut Jumalaga. Kogudust nimetatakse ka Kristuse ihuks ja selliselt toimides muutub kogudus nähtavaks. Seega eeldab osasaamine Issanda surma mälestamisest uuestisündi, eraldumist maailmast ja kuulumist uuestisündinud usklike kogudusse. Issanda surma mälestamisest põhjuseta eemale jäämine on märk usuleigusest ja ükskõiksusest Päästja ja Õnnistegija suhtes.
Kogudus kuulutab siin maailmas Issanda surma, kuni ta tuleb. Ühtlasi on Issanda surma mälestamine ka märk ja eelmaitse Talle pulma söömaajast ja tulevasest õndsusest. Kristuse kohalolu on antud siin eelkõige tõotuses „sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ (Mt 18:19)
Kui keegi võtab Issanda surma mälestamisest osa ilma usuta või vääritul viisil, on sellel osalejale süülised tagajärjed. (vt. 1Kr 11:27–29) Sellepärast eeldab sellest talitusest osavõtmine, et osalejate suhted Jumala ja kaasinimestega on korras.
Oleviste koguduses on Kristuse surma mälestamine igas kuus kuu esimesel pühapäeval kella 10-ses jumalateenistuses ja kuu kolmandal pühapäeval kella 12-ses jumalateenistuses. Issanda surma mälestamist viivad läbi koguduse pastorid ja neid abistavad selles koguduse diakonid.
Koostamisel on kasutatud käsiraamatut "Vaimulikud talitused Eesti EKB Koguduste Liidus" (Osvald Tärk).