Kohtumõistjate 16
1 Siis Simson läks Assasse, nägi seal ühte hooranaist ja läks selle juurde.
2 Kui assalastele öeldi: „Simson on siia tulnud”, siis nad piirasid ja varitsesid teda kogu öö linna väravas. Aga nad olid kogu öö rahulikud, öeldes: „Kui hommik valgeneb, siis me tapame tema.”
3 Ja Simson magas keskööni. Aga keskööl tõusis ta üles, haaras kinni linna värava tiibadest ja mõlemast piidast, tõmbas need välja ühes poomiga, tõstis enesele õlgadele ja viis need üles mäetippu, mis on Hebroni kohal.
4 Ja pärast seda armastas ta Soreki jõe ääres Deliila-nimelist naist.
5 Siis vilistite vürstid tulid naise juurde ja ütlesid temale: „Meelita teda ja vaata, kus tal see suur jõud on ja kuidas me saaksime temast jagu ja teda kinni siduda, et teda alistada, siis anname igamees sulle tuhat ükssada hõbeseeklit!”
6 Ja Deliila ütles Simsonile: „Räägi mulle, kus sul see suur jõud on ja millega tuleks sind siduda, et sind saaks alistada?”
7 Simson vastas temale: „Kui mind seotakse seitsme toore loomakõõlusega, mis ei ole kuivanud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu iga muu inimene.”
8 Siis vilistite vürstid tõid naisele seitse toorest loomakõõlust, mis ei olnud kuivanud, ja ta sidus teda nendega.
9 Ja naise juures kambris istus varitseja. Kui naine ütles Simsonile: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!”, siis ta rebis loomakõõlused katki, otsekui rebeneks takulõng, kui see nuusutab tuld; ja tema jõudu ei saadud teada.
10 Ja Deliila ütles Simsonile: „Vaata, sa oled mind narrinud ja rääkinud mulle valet. Räägi nüüd ometi mulle, millega saab sind siduda!”
11 Ta ütles siis temale: „Kui mind seotakse uute köitega, millega ei ole tööd tehtud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu muud inimesed.”
12 Siis Deliila võttis uued köied ja sidus teda nendega ning ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Ja kambris istus varitseja; aga Simson kiskus köied oma käsivartelt katki nagu niidid.
13 Ja Deliila ütles Simsonile: „Senini oled sa mind narrinud ja mulle valet rääkinud; avalda mulle, millega saab sind siduda!” Ja ta vastas temale: „Kui sa kood mu peast seitse juuksekiharat lõimedesse.”
14 Siis ta lõi need lõksutiga kinni ja ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Kui Simson ärkas unest, siis kiskus ta välja soa ühes koe ja lõimedega.
15 Ja Deliila ütles temale: „Kuidas sa võid öelda: Ma armastan sind, kui su süda ei ole minu juures? Juba kolm korda oled sa mind narrinud ega ole mulle avaldanud, kus su suur jõud on.”
16 Ja sündis, kui ta iga päev teda oma kõnedega kitsikusse ajas ja temale peale käis, et ta hing tüdines surmani
17 ja ta avas temale kogu oma südame ning ütles: „Habemenuga ei ole saanud mu pea ligi, sest ma olen emaihust alates eraldatud Jumalale. Kui mind pöetakse, siis mu jõud lahkub minust ja ma muutun jõuetuks ning olen nagu kõik muud inimesed.”
18 Kui Deliila nägi, et Simson oli temale avanud kogu oma südame, siis läkitas ta vilistite vürstidele teate, öeldes: „Tulge nüüd, sest ta on mulle avanud kogu oma südame!” Ja vilistite vürstid tulid ta juurde ning tõid raha kaasa.
19 Ta uinutas Simsonit oma põlvedel ja kutsus ühe mehe, kes pügas tema seitse juuksekiharat; ta nõrgestas Simsonit ja selle jõud lahkus temast.
20 Ja Deliila ütles: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Simson ärkas unest ja mõtles: „Ma lähen välja nagu ennegi ja raputan enese lahti!” Aga ta ei teadnud, et Issand oli temast lahkunud.
21 Ja vilistid võtsid ta kinni ja torkasid tal silmad välja; ja nad viisid ta Assasse, aheldasid vaskahelatega ja ta pidi vangikojas jahvatama.
22 Aga ta juuksed hakkasid jälle kasvama, pärast seda kui need olid pöetud.
23 Ja vilistite vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: „Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase.”
24 Kui rahvas teda nägi, siis nad kiitsid oma jumalat, sest nad ütlesid: „Meie jumal on meie kätte andnud meie vaenlase, meie maa laastaja, kes lõi meist paljud maha.”
25 Ja et nende süda oli rõõmus, siis nad ütlesid: „Kutsuge Simson, et ta meid lõbustaks!” Ja nad kutsusid Simsoni vangikojast ja ta tegi nalja nende ees; nad panid ta seisma sammaste vahele.
26 Siis Simson ütles poisile, kes tal käest kinni hoidis: „Jäta mind, lase ma puudutan sambaid, millele hoone tugineb, et ma nende vastu saaksin nõjatuda!”
27 Aga hoone oli täis mehi ja naisi, ja seal olid kõik vilistite vürstid; ja katusel oli Simsoni naljategemist vaatamas ligi kolm tuhat meest ja naist.
28 Siis Simson hüüdis Issandat ja ütles: „Issand Jumal! Mõtle ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks korraks, oh Jumal, et saaksin vilistitele ühe korraga kätte maksta oma mõlema silma eest!”
29 Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku käega.
30 Ja Simson ütles: „Surgu mu hing koos vilistitega!” Siis ta tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud.
31 Siis tulid ta vennad ja kogu ta isa pere ja nad võtsid ta kaasa ning viisid ta Sora ja Estaoli vahele ja matsid ta seal tema isa Maanoahi hauda; ta oli Iisraelile kohut mõistnud kakskümmend aastat.
Kohtumõistjate 17
1 Efraimi mäestikust oli mees, Miika nimi.
2 Tema ütles oma emale: „Need tuhat ükssada hõbeseeklit, mis sinult olid ära võetud ja mille pärast sa oled sajatanud ning minugi kuuldes lausunud, vaata, see hõbe on minu juures, mina võtsin selle.” Siis ütles ta ema: „Issand õnnistagu sind, mu poeg!”
3 Ja ta andis need tuhat ükssada hõbeseeklit oma emale tagasi. Aga ta ema ütles: „Mina pühitsen selle hõbeda Issandale; see olgu minu poolt mu pojale nikerdatud ja valatud kuju valmistamiseks. Ja ma annan selle nüüd sulle tagasi.”
4 Tema andis aga hõbeda oma emale tagasi; siis ta ema võttis kakssada hõbeseeklit ja andis need kullassepale ning see valmistas neist nikerdatud ja valatud kuju; ja see oli Miika kojas.
5 Sel mehel, Miikal, oli jumalakoda, ja ta oli valmistanud õlarüü ja teeravid, ka oli ta täitnud ühe oma poja käe, et see oleks temale preestriks.
6 Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli.
7 Ja Juuda Petlemmast oli üks noor mees, Juuda suguvõsa keskel võõrana elav leviit.
8 See mees läks linnast, Juuda Petlemmast, et võõrana elada, kus ta paiga leiab; ja oma teed käies jõudis ta Miika kojani Efraimi mäestikus.
9 Miika küsis temalt: „Kust sa tuled?” Ja ta vastas temale: „Mina olen leviit Juuda Petlemmast ja ma lähen, et võõrana elada, kus ma paiga leian.”
10 Siis Miika ütles temale: „Jää minu juurde ja ole mulle isaks ning preestriks, siis ma annan sulle kümme hõbeseeklit aastas ja tarvilikud riided ning toiduse!” Ja leviit tuli.
11 Leviit nõustus jääma selle mehe juurde ja noor mees oli temale nagu üks ta poegadest.
12 Miika täitis leviidi käe ja noor mees sai temale preestriks ning jäi Miika kotta.
13 Ja Miika ütles: „Nüüd ma tean, et Issand teeb mulle head, sest mul on preestriks leviit.”
Psalm 60
1 Laulujuhatajale: viisil „Tunnistuse liilia”; Taaveti mõistulaul õpetuseks,
2 kui ta oli võidelnud Mesopotaamia ja Sooba süürlastega, ja kui Joab tuli tagasi ja oli Soolaorus maha löönud kaksteist tuhat edomlast.
3 Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles!
4 Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub!
Johannese 7
45 Templisulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi, ja nood küsisid neilt: „Miks te ei toonud teda?”
46 Templisulased vastasid: „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.”
47 Siis variserid vastasid neile: „Kas teiegi olete lasknud ennast eksitada?
48 Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud?
49 Kuid see rahvahulk, kes ei tunne Seadust, on neetud!”
50 Nikodeemos, kes kord varem oli Jeesuse juures käinud ja oli üks nende seast, ütles neile:
51 „Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?”
52 Nad kostsid talle: „Kas ka sina oled Galileast? Uuri järele, ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!”
53 [Ja igaüks läks koju.
Johannese 8
1 Aga Jeesus läks Õlimäele.
2 Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
3 Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
4 ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
5 Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”
6 Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
7 Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”
8 Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
9 Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
10 Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?”
11 Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”]