1. Saamueli 1
1 Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mäestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.
2 Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.
3 See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Issandale Siilos; seal olid Issanda preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.
4 Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.
5 Aga Hannale andis ta ühe nähtava osa, sest ta armastas Hannat, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.
6 Ja teine naine, Peninna, solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja.
7 Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Issanda kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.
8 Siis küsis temalt ta mees Elkana: „Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?”
9 Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Issanda templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,
10 ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.
11 Ja ta andis tõotuse ning ütles: „Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!”
12 Ja kui ta nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,
13 sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.
14 Ja Eeli ütles temale: „Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!”
15 Aga Hanna vastas ning ütles: „Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud.
16 Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!”
17 Ja Eeli vastas ning ütles: „Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!”
18 Ja tema ütles: „Leidku su teenija armu su silmis!” Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.
19 Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles.
20 Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. „Sest ma palusin teda Issandalt,” ütles Hanna.
21 Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Issandale ohverdama iga-aastast ohvrit ja oma tõotust,
22 Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: „Alles siis, kui poiss on võõrutatud, viin ma tema, et ta võiks ilmuda Issanda palge ette ja jääda sinna igavesti.”
23 Ja ta mees Elkana ütles temale: „Tee, nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Issand ainult kinnitagu oma sõna!” Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas.
24 Ja ta viis tema enesega üles, kui ta tema oli võõrutanud, koos kolme härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi veiniga; ta viis tema Issanda kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.
25 Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juurde.
26 Ja Hanna ütles: „Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Issandat paludes.
27 Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin.
28 Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!” Ja Saamuel kummardas seal Issandat.
1. Saamueli 2
1 Ja Hanna palvetas ning ütles: „Mu süda rõõmutseb Issandas, Issandas üleneb mu sarv kõrgele. Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast.
2 Ükski pole nii püha kui Issand, sest ei ole muud kui sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal.
3 Ärge rääkige üha nii kõrgilt ärgu tulgu ülbust teie suudest! Sest Issand on kõikteadja Jumal ja tema uurib tegusid.
4 Kangelaste ammud murtakse katki, aga komistajad vöötavad endid jõuga.
5 Küllastunud kauplevad endid leiva eest, aga näljastel lõpeb nälg. Sigimatu sünnitab seitse last, aga lasterikas närbub.
6 Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles.
7 Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka.
8 Tema tõstab tähtsusetu põrmust, tema ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes neid istuma õilsate juurde ja lastes neid pä aujärgi. Sest Issanda päralt on maa toed ja nende peale on ta seadnud maailma.
9 Tema hoiab oma vagade jalgu, aga õelad peavad pimeduses vaikima, sest ükski ei saa võimust omast jõust.
10 Issanda vastu riidlejad kohkuvad, taevast müristab Kõigekõrgem. Issand mõistab kohut maailma äärtele, annab rammu oma kuningale ja ülendab oma võitu sarve.”
11 Siis Elkana läks koju Raamasse, aga poiss teenis Issandat preester Eeli juhatusel.
12 Aga Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Issandat
13 ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal, kolmeharuline kahvel käes,
14 ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse – kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda talitasid nad kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse.
15 Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles mehele, kes ohverdas: „Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest.”
16 Kui mees temale ütles: „Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama, ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!”, siis ta vastas: „Anna aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!”
17 Seepärast oli noorte meeste patt Issanda ees väga suur, sest inimesed hakkasid Issanda roaohvrit halvustama.
18 Aga Saamuel teenis Issanda ees, kuigi oli nooruke, riietatud linasesse õlarüüsse.
19 Ja ta ema valmistas temale väikese ülekuue ning viis selle temale igal aastal, kui ta läks oma mehega iga-aastast ohvrit ohverdama.
20 Ja Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist ning ütles: „Issand andku sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta oli palunud Issandale!” Siis nad läksid taas oma kodupaika.
21 Ja Issand kandis hoolt Hanna eest, nii et ta jäi lapseootele ja tõi ilmale veel kolm poega ja kaks tütart. Aga poiss Saamuel kasvas üles Issanda juures.
22 Eeli oli aga väga vana ja pidi kuulma kõike, mida ta pojad tegid kogu Iisraelile ja kuidas nad magasid naistega, kes olid teenistuses kogudusetelgi juures.
23 Ta ütles neile: „Miks te teete niisuguseid asju, neid halbu asju, millest ma kogu sellelt rahvalt kuulen?
24 Ei, mitte nõnda, mu pojad! Ei ole head need kuuldused, mida ma kuulen Issanda rahvast levitavat.
25 Kui inimene teeb pattu inimese vastu, siis on Jumal temale vahemeheks; aga kui inimene teeb pattu Jumala vastu, kes võiks siis olla temale vahemeheks?” Aga nemad ei kuulanud oma isa häält, sest Issand soovis neid surmata.
26 Aga poiss Saamuel edenes kasvus ja meeldivuses niihästi Issanda kui inimeste juures.
Psalm 63
1 Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2 Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
3 Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
4 Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
5 Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6 Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7 kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8 Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
9 Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
10 Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
11 Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
Johannese 10
22 Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv.
23 Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus,
24 kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!”
25 Jeesus vastas neile: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust,
26 kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast.
27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle
28 ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.
29 Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest.
30 Mina ja Isa oleme üks.”
31 Taas kandsid juudid kokku kive, et teda nendega surnuks visata.
32 Jeesus ütles neile: „Mina olen teile näidanud palju häid tegusid oma Isalt. Millise teo pärast nende seast te tahate mind kividega surnuks visata?”
33 Juudid vastasid talle: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.”
34 Jeesus vastas neile: „Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!?
35 Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis – ja Pühakirja ei saa teha tühjaks -,
36 kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?
37 Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind!
38 Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.”
39 Siis nad otsisid taas võimalust teda vahistada, ent tema pääses nende käest.
40 Ja Jeesus läks tagasi sinnapoole Jordanit, paika, kus Johannes kunagi oli ristinud, ning jäi sinna.
41 Ja paljud tulid tema juurde ning ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi.”
42 Ja seal hakkasid paljud temasse uskuma.