1. Saamueli 26
1 Ja siiflased tulid Gibeasse Saulile ütlema: „Eks Taavet varja ennast Hakila künkal, ida pool tühja maad?”
2 Ja Saul võttis kätte ning läks alla Siifi kõrbe, ja koos temaga kolm tuhat Iisraeli valitud meest, et otsida Taavetit Siifi kõrbest.
3 Ja Saul lõi leeri üles Hakila künkale, mis on tee ääres ida pool tühja maad. Aga Taavet viibis kõrbes ja kui ta sai aru, et Saul oli tulnud kõrbe temale järele,
4 siis läkitas Taavet maakuulajaid ja sai teada, et Saul oli tõesti tulnud.
5 Ja Taavet võttis kätte ning tuli paika, kuhu Saul oli leeri üles löönud; ja Taavet nägi kohta, kus Saul ja tema väepealik Abner, Neeri poeg, magasid; Saul magas vankriteleeris ja rahvas oli leeris tema ümber.
6 Taavet võttis sõna ja rääkis hett Ahimelekiga ja Abisaiga, Seruja pojaga, Joabi vennaga, öeldes: „Kes tuleb koos minuga Sauli juurde leeri?” Ja Abisai vastas: „Mina tulen koos sinuga.”
7 Nõnda tulid Taavet ja Abisai öösel rahva juurde, ja vaata, Saul oli heitnud magama vankriteleeris ning tema piik oli maasse lööduna ta peatsis; Abner ja rahvas aga magasid tema ümber.
8 Ja Abisai ütles Taavetile: „Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte. Ja nüüd luba, ma löön ta piigiga maa külge! Üksainus hoop – teist ei ole mul tema jaoks vaja.”
9 Aga Taavet vastas Abisaile: „Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?”
10 Ja Taavet ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa.
11 Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!”
12 Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.
13 Seejärel läks Taavet üle teisele poole ja seisis eemal mäetipus; nende vahel oli palju maad.
14 Ja Taavet hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ja ütles: „Eks sa vasta, Abner?” Ja Abner kostis ning küsis: „Kes sa oled, et sa hüüad kuningat?”
15 Ja Taavet ütles Abnerile: „Eks sa ole mees? Kes on Iisraelis sinu sarnane? Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Sest keegi rahva hulgast tuli hukkama kuningat, su isandat.
16 Ei ole hea see asi, mis sa oled teinud. Nii tõesti kui Issand elab: te olete surmalapsed, et te ei ole valvanud oma isandat, Issanda võitut. Ja nüüd vaata, kus on kuninga piik ja veekruus, mis olid ta peatsis?”
17 Siis Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?” Ja Taavet vastas: „See on minu hääl, mu isand kuningas.”
18 Ja ta ütles: „Mispärast ajab mu isand nõnda taga oma sulast? Sest mida ma olen teinud? Või mis kurja on mu käes?
19 Ja nüüd kuulgu ometi mu isand kuningas oma sulase sõnu: kui Issand on sind kihutanud minu vastu, siis saagu ta tunda ohvrilõhna; aga kui inimlapsed, siis olgu nad neetud Issanda ees, et nad tõukavad mind nüüd välja Issanda pärisosasse kuuluvusest, öeldes: Mine teeni teisi jumalaid!
20 Aga nüüd ärgu voolaku mu veri maha Issanda palgest eemal, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd.”
21 Siis ütles Saul: „Ma olen pattu teinud. Tule tagasi, mu poeg Taavet, sest ma ei tee sulle enam kurja, sellepärast et mu hing on täna olnud kallis su silmis! Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.”
22 Ja Taavet kostis ning ütles: „Vaata, siin on kuninga piik; tulgu nüüd keegi noortest meestest ja võtku see!
23 Issand tasub igaühele tema õiglust ja truudust mööda. Sest Issand andis sind täna minu kätte, aga mina ei tahtnud pista oma kätt Issanda võitu külge.
24 Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!”
25 Ja Saul ütles Taavetile: „Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Mida sa iganes teed, see õnnestub sul.” Siis Taavet läks oma teed ja Saul läks tagasi koju.
1. Saamueli 27
1 Ja Taavet mõtles südames: „Ühel päeval saan ma ometi otsa Sauli käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistite maale, siis tüdineb Saul mind edaspidi otsimast kõigist Iisraeli paigust ja nõnda ma pääsen tema käest.”
2 Ja Taavet võttis kätte ja läks, tema ja kuussada meest, kes olid koos temaga, Gati kuninga Aakise, Maoki poja juurde.
3 Ja Taavet jäi Aakise juurde Gatti, tema ja ta mehed, igaüks oma perega, Taavetil tema kaks naist: jisreellanna Ahinoam ja Abigail, karmellase Naabali naine.
4 Kui Saulile teatati, et Taavet oli põgenenud Gatti, siis ta ei otsinud teda enam.
5 Ja Taavet ütles Aakisele: „Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis lase anda mulle paik ühes lagendikulinnas, et ma seal võiksin elada. Sest miks peaks su sulane elama koos sinuga kuningalinnas?”
6 Nii andis Aakis temale selsamal päeval Siklagi. Sellepärast on Siklag tänapäevani Juuda kuningate päralt.
7 Ja aega, mis Taavet elas vilistite maal, oli aasta ja neli kuud.
8 Taavet läks siis oma meestega ja nad tungisid kallale gesurlastele, girslastele ja amalekkidele, sest need olid maa elanikud muistsest ajast, kuni Suuri teelahkmeni ja kuni Egiptusemaani.
9 Ja Taavet hävitas maa ega jätnud elama ei meest ega naist; aga ta võttis lambad, kitsed, veised, eeslid, kaamelid ja riided, pöördus siis tagasi ja tuli Aakise juurde.
10 Ja kui Aakis küsis: „Eks te teinud täna röövretke?”, siis vastas Taavet: „Jah, Juuda Lõunamaale või Jerahmeeli Lõunamaale või keenlaste Lõunamaale.”
11 Taavet ei jätnud elama ei meest ega naist, et tuua neid Gatti, sest ta mõtles: „Muidu võiksid need meist jutustada ja öelda: Taavet tegi nõnda ja niisugune oli ta viis kogu selle aja, mil ta elas vilistite väljadel.”
12 Aga Aakis uskus Taavetit ja mõtles: „Ta on teinud ennast hoopis vastumeelseks oma rahva juures Iisraelis ja jääb igavesti mulle sulaseks.”
1. Saamueli 28
1 Ja neil päevil sündis, et vilistid kogusid oma väehulgad sõjakäigule, võitluseks Iisraeli vastu; ja Aakis ütles Taavetile: „Tea, et sul tuleb koos minuga minna välja leeri, sinul ja su meestel!”
2 Ja Taavet ütles Aakisele: „Hea küll! Nüüd saad sa teada, mida su sulane suudab teha.” Ja Aakis ütles Taavetile: „Hea küll! Ma panen sind kogu ajaks kaitsma mu pead.”
3 Saamuel oli surnud, kogu Iisrael oli teda leinanud ja nad olid ta matnud Raamasse, ta oma linna. Ja Saul oli maalt kaotanud lausujad ja ennustajad.
4 Ja vilistid kogunesid ja tulid ning lõid leeri üles Suunemisse; ja Saul kogus kokku kogu Iisraeli ning nemad lõid leeri üles Gilboasse.
5 Aga kui Saul nägi vilistite leeri, siis ta kartis ja ta süda värises väga.
6 Ja Saul küsis Issandalt, aga Issand ei vastanud temale ei unenägude, uurimi ega prohvetite läbi.
7 Siis Saul ütles oma sulastele: „Otsige mulle üks naine, kellel on lausuja vaim, siis ma lähen tema juurde ja küsin temalt!” Ja ta sulased ütlesid temale: „Vaata, Een-Dooris on lausuja vaimuga naine.”
8 Saul tegi ennast tundmatuks, pani teised riided selga ja läks, tema ja kaks meest koos temaga, ja nad tulid öösel naise juurde; ja ta ütles: „Ennusta ometi mulle vaimu abil ja lase tõusta mu ette see, keda ma sulle nimetan!”
9 Aga naine vastas temale: „Vaata, sa ju tead, mida Saul on teinud, kuidas ta maalt kaotas lausujad ja ennustajad. Miks sa tahad nüüd seada mu hingele püünist, et saata mind surma?”
10 Aga Saul vandus temale Issanda juures, öeldes: „Nii tõesti kui Issand elab, selle asja eest ei taba sind karistus!”
11 Naine küsis: „Keda pean laskma tõusta su ette?” Ja ta vastas: „Lase Saamuel tõusta mu ette!”
12 Aga kui naine nägi Saamueli, siis ta kisendas kõvasti; ja naine rääkis Saulile, öeldes: „Miks sa mind petsid? Sina oled ju Saul!”
13 Aga kuningas ütles temale: „Ära karda! Ütle ainult, mida sa näed!” Ja naine ütles Saulile: „Ma näen jumalat maa seest üles tõusvat.”
14 Siis ta küsis temalt: „Kuidas ta välja näeb?” Ja naine vastas: „Üks vana mees tõuseb üles ja tal on kuub seljas.” Siis mõistis Saul, et see oli Saamuel, ja ta heitis silmili maha ning kummardas.
15 Ja Saamuel küsis Saulilt: „Miks sa tülitad mind, lastes mind üles tõusta?” Ja Saul vastas: „Mul on väga kitsas käes, sest vilistid sõdivad mu vastu ja Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi. Sellepärast ma hüüdsin sind, et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema.”
16 Aga Saamuel ütles: „Mispärast sa küsid minult, kui Issand on sinu juurest lahkunud ja on saanud su vaenlaseks?
17 Issand on tõesti sulle teinud, nagu ta minu läbi on rääkinud: Issand on kiskunud kuningriigi sinu käest ja on selle andnud su ligimesele Taavetile.
18 Et sa ei ole kuulanud Issanda häält ega ole andnud amalekile tunda tema tulist viha, siis nüüd on Issand teinud seda sinule.
19 Issand annab ka Iisraeli koos sinuga vilistite kätte ja homme oled sa koos oma poegadega minu juures. Issand annab vilistite kätte ka Iisraeli leeri.”
20 Siis langes Saul äkitselt täies pikkuses maha, nii väga kartis ta Saamueli sõnu. Temal ei olnud ka enam jõudu, sest ta ei olnud leiba söönud kogu päeva ja kogu öö.
21 Aga naine tuli Sauli juurde ja, nähes, et ta oli väga hirmunud, ütles temale: „Vaata, su teenija kuulis su häält ja ma panin oma elu kaalule ning kuulsin su sõnu, mis sa mulle kõnelesid.
22 Ja nüüd kuule ometi ka sina oma teenija häält ja lase ma panen su ette palukese leiba; söö, et sul oleks jõudu teeleminekuks!”
23 Aga ta keeldus ja ütles: „Mina ei söö.” Siis käisid temale peale niihästi ta sulased kui ka naine, ja ta kuulis nende häält; ja ta tõusis maast ning istus voodi peale.
24 Ja naisel oli kodus nuumvasikas; ta tappis selle kiiresti, võttis jahu, sõtkus ja küpsetas hapnemata leiba.
25 Ja ta tõi toidu Sauli ja tema sulaste ette ning need sõid; siis nad tõusid ja läksid ära selsamal ööl.
Psalm 68
21 See Jumal on meie pääste Jumal! Jumal, meie Issand, toob välja surmastki!
22 Aga Jumal peksab puruks oma vaenlaste pea ja nende karvase pealae, kes oma süütegudes kõnnivad.
23 Issand on öelnud: „Ma toon nad tagasi Baasanist, ma toon nad tagasi mere sügavustest,
24 et sa kastaksid oma jala verre ja su koerte keel saaks oma osa su vaenlastest.”
25 Su pidurongi nähakse, oh Jumal, su pidurongi pühamus, mu Jumal ja mu kuningas!
26 Ees käivad lauljad, taga keelpillimängijad, keskel trummilööjad neitsid.
27 Rahvakogudes tänage Jumalat, tänage Issandat, teie, kes olete Iisraeli allikalt!
Johannese 19
1 Nüüd võttis Pilaatus Jeesuse ja laskis teda piitsutada.
2 Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga
3 ning tulid tema juurde ja ütlesid: „Tervist, juutide kuningas!” ja andsid talle kõrvakiile.
4 Ja Pilaatus läks taas välja ja ütles neile: „Vaata, ma toon ta teile välja, et te saaksite aru: mina ei leia temal mingit süüd.”
5 Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: „Ennäe inimest!”
6 Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: „Löö risti! Löö risti!” Pilaatus ütles neile: „Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!”
7 Juudid vastasid talle: „Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.”
8 Seda sõna kuuldes kartis Pilaatus veel enam.
9 Ja ta läks jälle kohtukotta ja küsis Jeesuselt: „Kust sina oled?” Aga Jeesus ei andnud talle vastust.
10 Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei räägi minuga? Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?”
11 Jeesus vastas: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.”
12 Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Aga juudid hüüdsid: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.”
13 Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks.
14 Aga oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev. Ja ta ütles juutidele: „Ennäe, teie kuningas!”
15 Need aga hüüdsid nüüd: „Vii ära, vii ära, löö ta risti!” Pilaatus ütles neile: „Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” Ülempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.”
16 Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nüüd Jeesuse –
17 ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks.
18 Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele.
19 Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.”
20 Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles.
21 Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: „Ära kirjuta „Juutide kuningas”, vaid „Tema ütles: Olen juutide kuningas.””
22 Pilaatus vastas: „Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.”
23 Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla.
24 Nad ütlesid siis üksteisele: „Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab”, et läheks täide Kiri: „Nad on mu rõivad omavahel jaganud, ja riiete peale liisku heitnud.” Sedasama sõdurid nüüd tegidki.
25 Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena.
26 Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!”
27 Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.