1. Kuningate 8
22 Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole
23 ning ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,
24 sina oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud. Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud.
25 Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: Ei puudu sul minu palge ees mees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad peavad oma teed, käies mu ees, nõnda nagu sina oled käinud mu ees.
26 Ja nüüd, Iisraeli Jumal, saagu ometi tõeks su sõnad, mis sa oled kõnelnud oma sulasele, mu isale Taavetile!
27 Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.
28 Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane täna palvetab sinu ees,
29 et su silmad oleksid lahti ööd ja päevad selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud: Seal peab olema minu nimi!, et sa kuuleksid palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!
30 Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad – taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!
31 Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja talle pannakse peale vanne teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,
32 siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale, õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda!
33 Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad tagasi su juurde ja kiidavad sinu nime, palvetavad su poole ja anuvad sind selles kojas,
34 siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud nende vanematele!
35 Kui taevas on suletud ja vihma ei ole, sellepärast et nad on sinu vastu pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,
36 siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud pärisosaks oma rahvale!
37 Kui maale tuleb nälg, kui tuleb katk, kui tulevad viljakõrvetus või -rooste, rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlane teda rõhub ta maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,
38 kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole,
39 siis kuule sina taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned kõigi inimlaste südameid,
40 et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!
41 Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu nime pärast
42 – sest nad kuulevad sinu suurest nimest, sinu vägevast käest ja sinu väljasirutatud käsivarrest – ja ta tuleb ning palvetab selle koja poole,
43 kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!
44 Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlase vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad Issanda poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,
45 siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!
46 Kui nad sinu vastu pattu teevad – sest pole inimest, kes pattu ei tee – ja sina vihastad nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nad viiakse vangi vaenlase maale, kaugemale või lähemale,
47 aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: Me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks,
48 ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest nende vaenlaste maal, kes on nad vangi viinud, ja paluvad sind oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanematele, linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,
49 siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust
50 ja anna oma rahvale andeks see, milles nad sinu vastu on pattu teinud, ja kõik nende vastuhakkamised, millega nad sulle on vastu hakanud, ja lase neil leida halastust oma vangiviijate ees, et need halastaksid nende peale!
51 Sest nad on sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid ära Egiptusest, rauasulatusahjust.
52 Olgu su silmad lahti su sulase anumise ja su Iisraeli rahva anumise poole, et sa neid kuuleksid kõiges, mille pärast nad sind hüüavad!
53 Sest sina oled nad eraldanud enesele pärisosaks kõigi maa rahvaste hulgast, nõnda nagu sa rääkisid oma sulase Moosese läbi, kui sa tõid meie vanemad ära Egiptusest, oh Issand Jumal!”
54 Ja kui Saalomon oli lõpetanud palvetamise Issanda poole, kõik need palved ja anumised, siis ta tõusis üles Issanda altari eest, kus ta oli põlvitanud, käed sirutatud taeva poole,
55 ja astus ette ning õnnistas kogu Iisraeli kogudust, öeldes valju häälega:
56 „Kiidetud olgu Issand, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale, nõnda nagu ta on öelnud! Ainsatki sõna ei ole langenud tühja kõigist ta headest sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud.
57 Olgu Issand, meie Jumal, meiega, nõnda nagu ta on olnud meie vanematega; tema ärgu jätku meid maha ja ärgu loobugu meist,
58 vaid ta pööraku meie südamed enese poole, et käiksime kõigil ta teedel ja peaksime ta käske, määrusi ja seadlusi, nagu ta meie vanemaid on käskinud!
59 Ja olgu need minu sõnad, millega ma olen anunud Issanda ees, Issanda, meie Jumala juures päevad ja ööd, et ta teeks õigust oma sulasele ja oma Iisraeli rahvale, nagu iga päev on tarvis,
60 nõnda et kõik maa rahvad saaksid teada, et Issand on Jumal, aga mitte keegi teine!
61 Ja teie süda olgu siiras Issanda, meie Jumala vastu, et te käiksite tema määruste järgi ja peaksite tema käske nagu täna!”
62 Siis ohverdas kuningas ja kogu Iisrael koos temaga Issanda ees tapaohvreid.
63 Saalomon ohverdas tänuohvriks, mida ta Issandale ohverdas, kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse. Nõnda pühitsesid kuningas ja kõik Iisraeli lapsed Issanda koja.
64 Selsamal päeval pühitses kuningas Issanda koja ees oleva õue keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvri ja roaohvri ning tänuohvri rasvu, kuna vaskaltar Issanda ees oli liiga väike, et mahutada põletus- ja roaohvrit ning tänuohvri rasvu.
65 Nõnda pidas Saalomon sel ajal Issanda, meie Jumala ees püha, ja kogu Iisrael koos temaga – üks suur kogudus Hamati teelahkmest kuni Egiptuseojani – seitse päeva ja seitse päeva, see on neliteist päeva.
66 Kaheksandal päeval saatis ta rahva ära; nad õnnistasid kuningat ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Issand oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli rahvale.
1. Kuningate 9
1 Kui Saalomon oli lõpetanud Issanda koja ja kuningakoja ehitamise ja täitnud kõik Saalomoni südamesoovid, mis ta igatses teoks teha,
2 siis ilmutas Issand ennast Saalomonile teist korda, nagu ta oli ennast ilmutanud temale Gibeonis.
3 Ja Issand ütles temale: „Ma olen kuulnud su palvet ja anumist, mis sa oled saatnud minu poole. Ma olen pühitsenud selle koja, mille sa ehitasid, et ma võiksin panna sinna oma nime igaveseks ajaks. Mu silmad ja mu süda on alati seal.
4 Kui sa käid minu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, tehes vaga ja õiglase südamega kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu määrusi ja seadlusi,
5 siis ma kinnitan igaveseks su kuningriigi aujärje Iisraelis, nõnda nagu ma olen rääkinud su isale Taavetile, öeldes: Sul ei puudu mees Iisraeli aujärjel.
6 Aga kui te taganete minu järelt, teie ja teie lapsed, ega pea mu käske ja seadlusi, mis ma teile olen andnud, vaid lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid,
7 siis ma hävitan Iisraeli sellelt maalt, mille ma neile olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele, ma tõukan ära oma palge eest. Ja Iisrael saab kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel.
8 Ja kui kõrge see koda ka oli, ometi kohkub igaüks, kes sellest mööda läheb, ja vilistab. Ja kui küsitakse: Mispärast talitas Issand nõnda selle maa ja selle kojaga?,
9 siis vastatakse: Sellepärast, et nad jätsid maha Issanda, oma Jumala, kes tõi nende vanemad ära Egiptusemaalt, ja haarasid teiste jumalate järele ning kummardasid ja teenisid neid. Sellepärast on Issand lasknud nende peale tulla kogu selle õnnetuse.”
Õpetussõnad 15
11 Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.
12 Pilkaja ei armasta, et teda noomitakse, tarkade juurde ta ei lähe.
13 Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks.
14 Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest.
15 Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.
16 Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.
17 Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.
18 Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu.
19 Laisa tee on nagu kibuvitsahekk, aga õigete rada on sillutatud.
20 Tark poeg rõõmustab isa, aga alp inimene põlgab ema.
Apostlite 14
8 Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud.
9 Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud,
10 hüüdis ta valju häälega: „Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!” Ja too hüppas püsti ja kõndis.
11 Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.”
12 Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet.
13 Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada.
14 Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes:
15 „Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16 kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel,
17 ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.”
18 Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.
19 Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need said rahvahulga oma nõusse. Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.
20 Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus püsti ja läks linna. Järgmisel päeval lahkus ta koos Barnabasega Derbesse.
21 Kui nad ka sellele linnale olid evangeeliumi kuulutanud ja paljud olid jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse ja Ikoonioni ja Antiookiasse
22 ning kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse ja seletades, et meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.
23 Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma.
24 Ja läbinud Pisiidiamaa, saabusid nad Pamfüüliasse.
25 Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad edasi Ataaliasse.
26 Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kus nad olid antud Jumala armu hooleks selle töö tarvis, mille nad nüüd olid lõpetanud.
27 Pärale jõudnud ja koguduse kokku kutsunud, kuulutasid nad, mida kõike Jumal oli teinud nende juures ja et ta oli paganatele avanud usu ukse.
28 Ja nad viibisid seal jüngrite keskel kauemat aega.