1. Kuningate 14
21 Aga Rehabeam, Saalomoni poeg, valitses Juudas: Rehabeam oli kuningaks saades nelikümmend üks aastat vana ja ta valitses seitseteist aastat Jeruusalemmas, linnas, mille Issand oli valinud kõigist Iisraeli suguharudest, et sinna panna oma nimi; ta ema oli ammonlanna Naama.
22 Ja Juuda tegi kurja Issanda silmis; nad vihastasid teda oma pattudega, mida nad tegid rohkem, kui nende vanemad olid teinud.
23 Nad tegid endile ka ohvrikünkaid, sambaid ja viljakustulpi igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla.
24 Ja maal oli ka pühamu pordumehi. Nad tegid järele kõigi nende rahvaste jäledusi, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
25 Aga kuningas Rehabeami viiendal aastal tuli Egiptuse kuningas Siisak Jeruusalemma vastu
26 ja võttis ära Issanda koja varandused ja kuningakoja varandused; ta võttis kõik ära. Ta võttis ära ka kõik kuldkilbid, mis Saalomon oli teinud.
27 Siis tegi kuningas Rehabeam nende asemele vaskkilbid ja andis need ihukaitsepealikute hooleks, kes valvasid kuningakoja ust.
28 Ja iga kord, kui kuningas läks Issanda kotta, kandsid ihukaitsjad neid ja viisid need siis jälle tagasi ihukaitse ruumi.
29 Ja mis veel tuleks öelda Rehabeamist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
30 Rehabeami ja Jerobeami vahel oli kogu aeg sõda.
31 Siis Rehabeam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ta ema oli ammonlanna Naama. Ja tema poeg Abijam sai tema asemel kuningaks.
1. Kuningate 15
1 Ja kuningas Jerobeami, Nebati poja kaheksateistkümnendal aastal sai Juuda kuningaks Abijam.
2 Tema valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
3 Tema käis kõigis oma isa pattudes, mis too enne teda oli teinud; tema süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu, nagu oli olnud ta isa Taaveti süda.
4 Aga Taaveti pärast andis Issand, tema Jumal, temale Jeruusalemmas lambi, tõstes ta järglaseks tema poja ja jättes Jeruusalemma püsima,
5 sest Taavet oli teinud, mis õige oli Issanda silmis, ega olnud kogu oma eluaja lahkunud kõigest sellest, mis ta temale oli käskinud, välja arvatud hett Uurija lugu.
6 Rehabeami ja Jerobeami vaheline sõda kestis ka veel kogu ta eluaja.
7 Ja mis veel tuleks öelda Abijamist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? Abijami ja Jerobeami vahel oli sõda.
8 Ja Abijam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks.
9 Iisraeli kuninga Jerobeami kahekümnendal aastal sai Juuda kuningaks Aasa.
10 Tema valitses Jeruusalemmas nelikümmend üks aastat; ta vanaema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
11 Aasa tegi, mis õige oli Issanda silmis, nõnda nagu ta isa Taavet,
12 ja ta kaotas maalt pühamu pordumehed ning kõrvaldas kõik ebajumalad, mis ta vanemad olid teinud.
13 Tema kõrvaldas ka oma vanaema Maaka kui valitsejanna, sellepärast et too oli teinud Ašera häbikuju; Aasa hävitas tema häbikuju ja põletas selle Kidroni orus.
14 Aga ohvrikünkaid ei kaotatud; ometi oli Aasa süda siiras Issanda vastu kogu ta eluaja.
15 Ja ta viis Issanda kotta, mis ta isa oli pühitsenud ja mis ta ise pühitses: hõbeda, kulla ja riistad.
16 Aga Aasa ja Iisraeli kuninga Baesa vahel oli sõda kogu nende eluaja.
17 Iisraeli kuningas Baesa tuli Juuda vastu ja kindlustas Raama, et Juuda kuningal Aasal ei oleks välja- ega sissepääsu.
18 Siis võttis Aasa kõik hõbeda ja kulla, mis oli järele jäänud Issanda koja varanduste hulgast ja kuningakoja varanduste hulgast, ja andis selle oma sulaste kätte; ja kuningas Aasa läkitas need Ben-Hadadi juurde, kes oli Hesjoni poja Tabrimmoni poeg, Süüria kuningas, kes elas Damaskuses, öeldes:
19 „Minu ja sinu vahel olgu leping, nagu oli minu isa ja sinu isa vahel! Vaata, ma läkitan sulle anniks hõbedat ja kulda. Mine, tühista oma leping Iisraeli kuninga Baesaga, et ta läheks ära minu kallalt!”
20 Ja Ben-Hadad kuulas kuningas Aasat ning läkitas oma sõjaväepealikud Iisraeli linnade vastu ja vallutas Ijjoni, Daani ja Aabel-Beet-Maaka ja kogu Kinneroti koos kogu Naftalimaaga.
21 Kui Baesa seda kuulis, siis ta loobus Raamat kindlustamast ja jäi Tirsasse.
22 Aga kuningas Aasa kutsus kokku kogu Juuda, kedagi ei vabastatud, ja nad viisid Raamast ära kivid ja puud, millega Baesa seda oli kindlustanud; ja kuningas Aasa kindlustas nendega Benjamini Geba ja Mispa.
23 Ja kõigest, mis veel tuleks öelda Aasast, kõigist ta vägitegudest ja kõigest, mis ta tegi, ja linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? Aga oma vanas eas ta põdes jalgu.
24 Siis Aasa läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Joosafat sai tema asemel kuningaks.
25 Ja Naadab, Jerobeami poeg, sai Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Aasa teisel aastal; tema valitses Iisraeli üle kaks aastat.
26 Tema tegi kurja Issanda silmis ja käis oma isa teedel ning tema patus, millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
27 Aga Baesa, Ahija poeg, Issaskari soost, pidas vandenõu tema vastu ja Baesa tappis ta Gibbetoni juures, mis oli vilistite päralt, sest Naadab ja kogu Iisrael piirasid Gibbetoni.
28 Baesa surmas tema Juuda kuninga Aasa kolmandal aastal ja sai ise tema asemel kuningaks.
29 Ja kui ta oli kuningaks saanud, siis ta lõi maha kogu Jerobeami soo, ta ei jätnud Jerobeamile ühtegi hingelist, kuni ta oli tema hävitanud Issanda sõna kohaselt, mis too oli rääkinud oma sulase, siilolase Ahija läbi
30 Jerobeami pattude pärast, mis ta oli teinud ja millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema, sügava haavamise pärast, millega ta oli haavanud Issandat, Iisraeli Jumalat.
31 Ja mis veel tuleks öelda Naadabist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
32 Aasa ja Iisraeli kuninga Baesa vahel oli sõda kogu nende eluaja.
33 Juuda kuninga Aasa kolmandal aastal sai Ahija poeg Baesa Tirsas kuningaks kogu Iisraeli üle ja ta valitses kakskümmend neli aastat.
34 Tema tegi kurja Issanda silmis ja käis Jerobeami teedel ning tema patus, millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
1. Kuningate 16
1 Ja Jehule, Hanani pojale, tuli Baesa kohta Issanda sõna, kes ütles:
2 „Hoolimata sellest, et ma sind olen põrmust üles tõstnud ja pannud vürstiks oma Iisraeli rahvale, käid sina Jerobeami teed ja saadad mu Iisraeli rahva pattu tegema, nõnda et nad vihastavad mind oma pattudega,
3 vaata, sellepärast ma siis pühin ära Baesa ja tema soo. Ja ma talitan sinu sooga nõnda nagu Nebati poja Jerobeami sooga.
4 Kes Baesa omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes tal sureb väljal, selle söövad taeva linnud.”
5 Ja mis veel tuleks öelda Baesast ja mis ta tegi ja tema vägitegudest, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
6 Ja Baesa läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Tirsasse; ja tema poeg Eela sai tema asemel kuningaks.
7 Issanda sõna oli ju tulnud prohvet Jehu, Hanani poja läbi Baesa ja tema soo kohta kõige selle kurja pärast, mis ta oli teinud Issanda silmis, vihastades teda oma kätetööga ja saades nõnda Jerobeami soo sarnaseks, ja sellepärast et ta selle oli surmanud.
Õpetussõnad 15
21 Rumalus on rõõmuks sellele, kel puudub aru, aga arukas mees käib otse.
22 Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga.
23 Inimesel on rõõm, kui ta suu oskab vastata, ja sõna õigel ajal – küll see on hea.
24 Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.
25 Issand kisub maha kõrkide koja, aga ta kinnitab lesknaise raja.
26 Kurjad kavatsused on Issandale jäledad, aga heatahtlikud sõnad on puhtad.
27 Kes ahnitseb kasu, jätab oma koja hooletusse, aga kes vihkab meelehead, jääb elama.
28 Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.
29 Issand on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete palveid.
30 Silmade särast rõõmustab süda, hea sõnum kosutab luid-liikmeid.
Apostlite 16
16 Aga sündis, et kui me läksime palvepaika, tuli meile vastu orjatar, kellel oli lausuja vaim, see tõi oma isandatele palju kasu ennustamisega.
17 Tema käis Pauluse ja meie kannul ning hüüdis: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile päästmise teed.”
18 Seda tegi ta mitu päeva. Aga Paulus ägestus, pöördus ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel: mine temast välja!” Ja vaim läks välja samal tunnil.
19 Kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid nad turule ülemate juurde.
20 Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid: „Need inimesed tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid
21 ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi omaks võtta ega järgida.”
22 Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta.
23 Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata.
24 Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.
25 Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.
26 Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.
27 Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.
28 Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”
29 Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,
30 tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?”
31 Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”
32 Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.
33 Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed.
34 Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.
35 Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid ütlema: „Lase need inimesed vabaks!”
36 Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: „Võimukandjad on saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja minge rahuga!”
37 Paulus aga vastas neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!”
38 Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma
39 ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.
40 Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.