Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 182

Pühapäev, 30. juuni 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • 2Kn 3
  • 2Kn 4:1-37
  • Ap 21:1-26
  • Ps 78:56-72

2. Kuningate 3
1  Ja Jooram, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati kaheksateistkümnendal aastal ja ta valitses kaksteist aastat. 
2  Tema tegi kurja Issanda silmis, aga mitte nõnda nagu ta isa ja ema, sest ta kõrvaldas Baali samba, mille ta isa oli teinud. 
3  Ometi püsis ta Nebati poja Jerobeami pattudes, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema; neist ta ei loobunud. 
4  Moabi kuningas Meesa oli lambakasvataja ja tema andis maksuna Iisraeli kuningale sada tuhat lambatalle ja saja tuhande jäära villad. 
5  Aga kui Ahab suri, siis Moabi kuningas taganes Iisraeli kuningast. 
6  Siis läks kuningas Jooram päevapealt Samaariast välja ja luges üle kogu Iisraeli. 
7  Ja ta läks ning läkitas teate Juuda kuningale Joosafatile: „Moabi kuningas on minust taganenud. Kas tuled koos minuga sõdima Moabi vastu?” Ja too vastas: „Tulen. Ma olen nagu sina, minu rahvas nagu sinu rahvas, minu hobused nagu sinu hobused.” 
8  Ja ta küsis: „Missugust teed me läheme?” Ja Jooram vastas: „Edomi kõrbe teed.” 
9  Nii läksid Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas ja Edomi kuningas. Aga kui nad olid käinud seitsme päeva tee, siis ei olnud vett sõjaväel ega loomadel, kes nende kannul käisid. 
10  Ja Iisraeli kuningas ütles: „Oh häda! Küllap on Issand kutsunud need kolm kuningat, et neid Moabi kätte anda.” 
11  Aga Joosafat ütles: „Kas ei ole siin mõnda Issanda prohvetit, kelle läbi me saaksime küsida Issandalt?” Siis kostis keegi Iisraeli kuninga sulastest ja ütles: „Siin on Eliisa, Saafati poeg, kes valas vett Eelija käte peale.” 
12  Joosafat ütles: „Temal on Issanda sõna.” Siis läksid Iisraeli kuningas ja Joosafat ja Edomi kuningas tema juurde. 
13  Aga Eliisa ütles Iisraeli kuningale: „Mis on mul sinuga tegemist? Mine oma isa ja ema prohvetite juurde!” Ent Iisraeli kuningas ütles temale: „Ei, Issand on kutsunud need kolm kuningat, et neid Moabi kätte anda.” 
14  Siis ütles Eliisa: „Nii tõesti kui elab vägede Issand, kelle ees ma seisan, kui ma ei peaks lugu Joosafatist, Juuda kuningast, siis ma ei vaatakski su poole ega näekski sind. 
15  Nüüd aga tooge mulle üks mängumees!” Ja kui mängumees kannelt lõi, siis sündis, et Issanda käsi tuli tema peale 
16  ja ta ütles: „Nõnda ütleb Issand: Tehke siia orgu auk augu kõrvale! 
17  Sest Issand ütleb nõnda: Te ei saa näha tuult ega vihma, kuid see org tuleb vett täis ja te saate juua, teie ja teie karjad ja veoloomad. 
18  Aga see on Issanda silmis tühine asi – ta annab ka Moabi teie kätte 
19  ja te vallutate kõik kindlustatud linnad ja kõik paremad linnad, te raiute maha kõik head puud, matate kinni kõik veeallikad ja rikute kividega kõik head põllud.” 
20  Ja hommikul, roaohvri ajal, vaata, siis sündis, et Edomi poolt tuli vesi ja maa täitus veega. 
21  Kui kõik moabid kuulsid, et kuningad olid tulnud sõdima nende vastu, siis hüüti kokku kõik, kes suutsid vööd vööle panna, ja neist vanemad, ja nad asusid teele. 
22  Aga kui nad hommikul vara üles tõusid ja päike paistis vee peale, siis nägid moabid, et vesi nende ees oli punane nagu veri. 
23  Ja nad ütlesid: „See on veri! Kuningad on isekeskis mõõkadega raiunud ja üksteist maha löönud. Ja nüüd, Moab, saagile!” 
24  Aga kui nad tulid Iisraeli leeri, siis tõusid Iisraeli lapsed ja lõid moabe ning need põgenesid nende eest; aga nad tungisid edasi ja lõid moabe. 
25  Ja nad kiskusid maha linnad, igamees viskas kive igale heale põllule ja nad täitsid need; ja nad matsid kinni kõik veeallikad ja raiusid maha kõik head puud. Lõpuks jäid alles ainult Kiir-Hareseti müürid, mida lingumehed piirasid ja tabasid. 
26  Kui Moabi kuningas nägi, et taplus käis temale üle jõu, siis võttis ta enesega kaasa seitsesada mõõgatõmbajat meest, et murda läbi Edomi kuninga kohalt; aga nad ei suutnud. 
27  Siis ta võttis oma esmasündinud poja, kes pidi saama tema asemel kuningaks, ja ohverdas selle põletusohvriks müüri peal. Siis valdas suur viha Iisraeli ja nad läksid ära tema kallalt ning tulid tagasi oma maale. 

2. Kuningate 4
1  Kord hüüdis Eliisale keegi naine, üks prohvetijüngrite naisi, öeldes: „Su sulane, minu mees, on surnud. Ja sa tead, et su sulane kartis Issandat. Nüüd tuleb võlausaldaja mu kahte poega enesele orjaks võtma.” 
2  Ja Eliisa ütles temale: „Mis ma pean sulle tegema? Ütle mulle, mis sul kojas on.” Ja ta vastas: „Su teenijal ei ole kojas midagi muud kui kruus õli.” 
3  Siis ta ütles: „Mine palu enesele külast astjaid, kõigilt oma naabreilt, tühje astjaid ja mitte liiga vähe! 
4  Siis mine ja sule uks enese ja oma poegade järelt ja vala kõigisse neisse astjaisse; ja mis saab täis, pane kõrvale!” 
5  Ja naine läks ta juurest ära ja sulges ukse enese ja oma poegade järelt; nemad tõid temale astjaid ja tema valas õli sisse. 
6  Ja kui astjad said täis, siis ta ütles oma pojale: „Too mulle veel üks astja!” Aga poeg vastas temale: „Astjat ei ole enam.” Ja õlivool lakkas. 
7  Siis ta tuli ja kuulutas seda jumalamehele; ja see ütles: „Mine müü õli ära ja tasu oma võlg! Sina ja su pojad aga elage ülejäägist!” 
8  Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta sealt läbi läks, põikas ta sinna leiba võtma. 
9  Ja naine ütles oma mehele: „Vaata, ma tean, et see, kes alati meilt mööda läheb, on püha jumalamees. 
10  Tehkem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja lambijalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna.” 
11  Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja magas seal. 
12  Ja ta ütles oma teenrile Geehasile: „Kutsu see suunemlanna!” Ja see kutsus tema ning naine astus ta ette. 
13  Siis ta ütles teenrile: „Ütle ometi temale: Vaata, sa oled meie pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?” Aga naine vastas: „Ma elan ju oma rahva keskel.” 
14  Eliisa küsis: „Mida siis saaks teha tema heaks?” Ja Geehasi vastas: „Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana.” 
15  Siis ta ütles: „Kutsu tema!” Ja Geehasi kutsus ta, ja naine astus uksele. 
16  Ja Eliisa ütles: „Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad poega.” Aga ta vastas: „Ei, mu isand! Sina, jumalamees, ära peta oma teenijat!” 
17  Ent naine jäi lapseootele ja tõi aasta pärast selsamal ajal poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud. 
18  Ja kui laps oli suuremaks kasvanud, siis juhtus ühel päeval, et ta läks välja oma isa juurde, kes oli viljalõikajate juures, 
19  ja ütles oma isale: „Mu pea! Mu pea!” Ja isa ütles oma teenrile: „Kanna ta tema ema juurde!” 
20  Ja see kandis teda ning viis ta tema ema juurde; ja poeg istus ema põlvil kuni keskpäevani, siis ta suri. 
21  Ja ema läks üles ja pani ta jumalamehe voodisse, sulges ukse tema järelt ja läks välja. 
22  Siis kutsus ta oma mehe ja ütles: „Läkita mulle nüüd keegi poistest ja üks emaeesel, siis ma ruttan jumalamehe juurde ja tulen kohe tagasi!” 
23  Aga mees ütles: „Miks sa täna lähed tema juurde? Ei ole ju noorkuu ega hingamispäev.” Kuid ta vastas: „Ole mureta!” 
24  Ja ta saduldas emaeesli ning ütles oma teenrile: „Aja ühtesoodu ja ära peata mu sõitu muidu, kui ma sulle ütlen!” 
25  Ja ta läks ning tuli jumalamehe juurde Karmeli mäele; ja kui jumalamees teda eemalt nägi, siis ta ütles Geehasile, oma teenrile: „Näe, see on suunemlanna! 
26  Jookse nüüd temale vastu ja küsi temalt: Kas sinu ja su mehe ja su poja käsi käib hästi?” Ja naine vastas: „Hästi.” 
27  Ja kui ta tuli jumalamehe juurde mäele, siis ta võttis tema jalgade ümbert kinni; aga Geehasi astus ligi, et teda eemale tõugata, kuid jumalamees ütles: „Jäta ta rahule, sest ta hing on meeleheitel! Issand on seda varjanud minu eest ega ole mulle avaldanud.” 
28  Ja naine ütles: „Kas ma palusin oma isandalt poega? Kas ma ei öelnud, et ära mind peta?” 
29  Siis Eliisa ütles Geehasile: „Pane vöö vööle, võta minu sau kätte ja mine! Kui sa kohtad kedagi, siis ära tereta teda, ja kui keegi teretab sind, siis ära vasta temale! Ja pane mu sau poisikese silmade peale!” 
30  Aga poisikese ema ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind!” Siis Eliisa tõusis ja läks tema järele. 
31  Aga Geehasi oli läinud nende ees ja oli pannud saua poisikese silmade peale: kuid ei häält ega märkamist! Ja ta tuli tagasi Eliisale vastu ja jutustas talle, öeldes: „Poisike ei ärganud.” 
32  Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse. 
33  Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlema järelt ja palus Issandat. 
34  Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal lamas, siis soojenes lapse ihu. 
35  Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja heitis poisi peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad. 
36  Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: „Kutsu see suunemlanna!” Ja Geehasi kutsus naise ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: „Võta oma poeg!” 
37  Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani, võttis oma poja ja läks välja. 

Psalm 78
56  Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi, 
57  vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb, 
58  ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega. 
59  Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti 
60  ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele. 
61  Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte, 
62  ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu. 
63  Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta; 
64  nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu. 
65  Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub, 
66  ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks. 
67  Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu. 
68  Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab. 
69  Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks. 
70  Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest. 
71  Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli. 
72  Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega. 

Apostlite 21
1  Aga kui see sündis, et meie neist lahkusime ja merele läksime, siis tulime otseteed sõites Koosi saarele, teisel päeval aga Roodosele ja sealt Patarasse. 
2  Seal me leidsime laeva, mis suundus Foiniikiasse, astusime sellele ja sõitsime minema. 
3  Aga kui Küpros paistma hakkas, jätsime selle pahemat kätt, purjetasime Süüriasse ja randusime Tüüroses, sest seal pidi laev lossitama. 
4  Seal me leidsime jüngreid ja jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma. 
5  Kui me need päevad seal olime mööda saatnud, asusime teele; ja nemad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja. Ja ranna ääres me laskusime põlvili ning, olles palvetanud, 
6  andsime üksteisele jumalagajätuks suud. Ja meie astusime laevale, nemad aga pöördusid tagasi koju. 
7  Meie jätkasime aga purjetamist ning saabusime Tüürosest Ptolemaisi, teretasime vendi ning jäime üheks päevaks nende juurde. 
8  Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. 
9  Temal oli neli tütart, kes olid neitsid ja kõnelesid prohvetlikult. 
10  Kui me mõneks päevaks sinna jäime, tuli Juudamaalt prohvet, Agabos nimi. 
11  Ja ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte.” 
12  Seda kuuldes palusime meie ja ka sealsed vennad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma. 
13  Seepeale vastas Paulus: „Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.” 
14  Aga kui ta ei lasknud end ümber veenda, rahunesime ja ütlesime: „Sündigu Issanda tahtmine!” 
15  Pärast neid päevi me valmistusime teeleminekuks ja läksime Jeruusalemma. 
16  Meiega tulid ka mõned jüngrid Kaisareast, kes viisid meid ühe ammuse jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külalisteks me pidime jääma. 
17  Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad meid vastu rõõmsa meelega. 
18  Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jaakobuse juurde ja kõik vanemad tulid ka sinna. 
19  Ta tervitas neid ja kirjeldas siis üksikasjalikult kõike, mis Jumal tema teenimise läbi oli paganate seas teinud. 
20  Seda kuuldes ülistasid nad Jumalat ning ütlesid Paulusele: „Vend, sa näed, kui mitukümmend tuhat juuti on saanud usklikuks ja need kõik on innukad Moosese Seaduse pidajad. 
21  Nende kõrvu on kostnud, et sina õpetavat paganate seas elavaid juute Moosesest ära taganema, öeldes, et neil ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada meie tavade järgi. 
22  Mida nüüd teha? Muidugi nad saavad kuulda, et sa oled tulnud. 
23  Tee nüüd seda, mis me sulle ütleme! Meil on neli meest, kelle peal on tõotus. 
24  Võta need enesega ja puhasta ennast koos nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea võiksid pügada, ja siis saavad kõik aru, et see on tühi jutt, mis nad sinust on kuulnud, ning et ka sina ise elad Seadust pidades. 
25  Aga usklikuks saanud paganate kohta me oleme saatnud kirja, otsustades, et nad peavad hoiduma ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu söömisest ning pilastusest.” 
26  Järgmisel päeval võttis Paulus mehed ja laskis enda koos nendega puhastada. Siis ta läks pühakotta, et teatada, millal puhastuspäevad lõpevad ja nende igaühe eest tuuakse ohver.