2. Kuningate 4
38 Ja Eliisa läks tagasi Gilgali. Ja maal oli nälg. Ja kui prohvetijüngrid tema ees istusid, ütles ta oma teenrile: „Pane suur pott tulele ja keeda prohvetijüngritele leent!”
39 Ja üks neist läks väljale noppima kassinaereid, leidis aga metsiku väänkasvu, noppis sellelt oma kuue täis marju ja tuli ning lõikas need leemepotti, sest nad ei tundnud neid.
40 Ja meestele kallati süüa; aga kui nad leent sõid, siis kisendasid nad ja ütlesid: „Jumalamees, surm on potis!” Ja nad ei võinud süüa.
41 Tema aga ütles: „Tooge jahu!” Ja ta viskas selle potti ning ütles: „Kallake rahvale ja nad söögu!” Siis ei olnud potis midagi halba.
42 Ja keegi mees tuli Baal-Saalisast ning tõi jumalamehele uudseleiba – kakskümmend odraleiba, ja tema leivakotis oli vastvalminud vilja. Eliisa ütles: „Anna rahvale, et nad süüa saaksid!”
43 Aga tema teener küsis: „Kuidas ma seda sajale mehele ette annan?” Ja ta vastas: „Anna rahvale ja nad söögu, sest nõnda ütleb Issand: Sellest saab süüa ja jääb ülegi!”
44 Ja teener pani selle neile ette ja nad sõid ning jätsid ülegi, Issanda sõna peale.
2. Kuningate 5
1 Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu. See vapper mees oli aga pidalitõbine.
2 Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist.
3 See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!”
4 Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.”
5 Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!” Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd.
6 Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: „Kui nüüd see kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.”
7 Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga tüli!”
8 Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: „Miks sa oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta saab teada, et Iisraelis on prohvet!”
9 Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees.
10 Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!”
11 Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve.
12 Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?” Ja ta pöördus ning läks ära vihasena.
13 Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: „Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!”
14 Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks.
15 Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!”
16 Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui elab Issand, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte.” Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus.
17 Ja Naaman ütles: „Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui muulapaar jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Issandale!
18 Selle asja pärast aga andku Issand andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Issand andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!”
19 Ja Eliisa ütles temale: „Mine rahuga!” Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale,
20 siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa teener: „Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Issand elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi.”
21 Ja Geehasi tõttas Naamanile järele. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis astus ta vankrist temale vastu ja küsis: „Kas kõik on hästi?”
22 Ta vastas: „Hästi. Mu isand läkitas mind ütlema: Vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks pidurüüd!”
23 Ja Naaman ütles: „Ole hea, võta kaks talenti!” Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need koos kahe pidurüüga oma kahe teenri kätte, et nad kannaksid neid Geehasi ees.
24 Aga kui Geehasi jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära.
25 Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: „Kust sa tuled, Geehasi?” Ja ta vastas: „Su sulane pole käinud ei siin ega seal.”
26 Aga Eliisa ütles: „Kas mu süda ei käinud koos sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, lambaid, kitsi ja veiseid, sulaseid ja teenijaid?
27 Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge.” Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi.
2. Kuningate 6
1 Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: „Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas!
2 Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime endile valmistada paiga, kus istuda!” Ja ta ütles: „Minge!”
3 Aga üks neist ütles: „Ole hea ja tule koos oma sulastega!” Ja ta vastas: „Ma tulen.”
4 Ja ta läks koos nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.
5 Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette. Ta kisendas ning ütles: „Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!”
6 Aga jumalamees küsis: „Kuhu see kukkus?” Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma.
7 Ja ta ütles: „Tõsta see üles!” Ja mees sirutas käe ning võttis selle.
8 Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: „Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.”
9 Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: „Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!”
10 Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.
11 Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: „Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?”
12 Siis ütles üks tema sulaseist: „Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.”
13 Siis ta ütles: „Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!” Ja temale anti teada ning öeldi: „Vaata, ta on Dotanis.”
14 Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.
15 Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?”
16 Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!”
17 Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!” Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.
18 Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: „Löö seda rahvast pimestusega!” Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.
19 Ja Eliisa ütles neile: „See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!” Ja ta viis nad Samaariasse.
20 Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: „Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!” Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.
21 Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: „Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?”
22 Aga ta vastas: „Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!”
23 Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.
Psalm 79
1 Aasafi laul. Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks.
2 Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele.
3 Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat.
4 Me oleme saanud teotuseks oma naabritele, irvituseks ja pilkeks oma ümbruskonnale.
5 Kui kaua sa, Issand, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli?
6 Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!
7 Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puupaljaks teinud tema eluaseme.
8 Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate pahategusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!
9 Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!
10 Mispärast peavad paganad ütlema: „Kus on nende Jumal?” Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulaste veri, mis on valatud!
11 Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surmalapsed
12 ja tasu meie naabritele seitsmekordselt sülle nende teotamised, millega nad on teotanud sind, Issand!
13 Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname sind igavesti; me jutustame sinu kiitust põlvest põlve.
Apostlite 21
27 Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust pühakojas. Need ajasid möllama kogu rahva ja pistsid oma käed tema külge,
28 hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! See ongi see inimene, kes kõigis paigus õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu. Ja nüüd on ta veel kreeklasigi toonud pühakotta ja selle püha paiga rüvetanud!”
29 Sest nad olid enne linnas näinud temaga koos efeslast Trofimost ning arvasid, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
30 Siis tõusis kogu linn liikvele ning rahvas jooksis kokku. Ja nad haarasid Paulusest kinni ja vedasid ta pühakojast välja, ja otsekohe lukustati uksed.
31 Ja kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum sealse väeosa ülempealikule, et kogu Jeruusalemm on möllamas.
32 See võttis otsekohe sõdureid ja pealikuid kaasa ja tuli jooksujalu nende juurde. Kui rahvas nägi ülempealikut ja sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.
33 Siis ülempealik astus ligi, võttis Pauluse oma hoole alla, käskis ta kahe ketiga aheldada ning küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
34 Aga rahvahulgast karjusid ühed ühte, teised teist. Kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis laskis ta Pauluse viia kindlusse.
35 Aga kui ta treppide juurde jõudis, tuli sõduritel rahva vägivallatsemise pärast Paulust kanda,
36 sest suur rahvahulk järgnes neile, hüüdes: „Hukka ta ära!”
37 Kui Paulust oldi juba kindlusse viimas, lausus ta ülempealikule: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?
38 Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi ässitas ja viis kõrbe neli tuhat sikariooti?”
39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!”
40 Kui ta lubas, astus Paulus trepiastmeile ning viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles:
Apostlite 22
1 „Mehed, vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!”
2 Kui nad kuulsid, et ta peab neile kõnet heebrea keeles, jäid nad veel rahulikumaks. Ja Paulus ütles:
3 „Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete.
4 Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi.
5 Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult Jeruusalemma, et neid karistataks.
6 Aga sündis, kui ma olin teel ja lähenesin Damaskusele, et lõuna ajal välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast.
7 Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlevat: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
8 Mina aga vastasin: „Kes sa oled, isand?” Tema ütles mulle: „Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sina taga kiusad!”
9 Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis.
10 Siis ma ütlesin: „Mis ma pean tegema, Issand?” Issand aga ütles mulle: „Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse sulle kõik, mis sul on määratud teha.”
11 Aga kuna ma selle valguse kirkuse tõttu ei näinud, talutasid mu kaaslased mind kättpidi, ja ma jõudsin Damaskusesse.
12 Aga keegi Hananias, Seaduse järgi vaga mees, kel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
13 tuli minu juurde. Ta seisatas mu kõrval ja ütles: „Vend Saul, näe jälle!” Ja selsamal hetkel ma nägin jälle ja vaatasin talle otsa.
14 Tema aga ütles: „Meie isade Jumal on su määranud tunnetama tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust,
15 sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud.
16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!”
17 Aga sündis, et kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, olin ma nagu endast ära
18 ja nägin teda mulle ütlevat: „Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta.”
19 Ja mina ütlesin: „Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad.
20 Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid.”
21 Ja tema ütles mulle: „Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!””
22 Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: „Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!”