2. Kuningate 16
1 Pekahi, Remalja poja seitsmeteistkümnendal aastal sai kuningaks Aahas, Juuda kuninga Jootami poeg.
2 Aahas oli kuningaks saades kakskümmend aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat. Tema ei teinud, mis õige oli Issanda, tema Jumala silmis, nõnda nagu tema isa Taavet,
3 vaid käis Iisraeli kuningate teed ja laskis isegi oma poja käia läbi tule nende rahvaste jäledate tegude eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
4 Ta ohverdas ning suitsutas ohvrikünkail ja kõrgendikel ja iga halja puu all.
5 Siis tulid Süüria kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, sõdima Jeruusalemma vastu; ja nad piirasid Aahast, aga ei suutnud teda võita.
6 Sel ajal võttis Süüria kuningas Retsin Süüriale tagasi Eelati ja ajas juudalased Eelatist välja ja süürlased tulid Eelatisse ning elavad seal tänapäevani.
7 Aga Aahas läkitas käskjalad ütlema Assuri kuningale Tiglat-Pileserile: „Mina olen su sulane ja su poeg. Tule ja päästa mind Süüria kuninga ja Iisraeli kuninga käest, kes mulle kallale kipuvad!”
8 Ja Aahas võttis hõbeda ja kulla, mis leidus Issanda kojas ja kuningakoja varanduste hulgas, ning läkitas meeleheaks Assuri kuningale.
9 Ja Assuri kuningas kuulas teda; ja Assuri kuningas tuli Damaskuse vastu ning vallutas selle, viis rahva asumisele Kiiri ja surmas Retsini.
10 Kui kuningas Aahas läks Damaskusesse kohtama Assuri kuningat Tiglat-Pileserit, siis ta nägi Damaskuses olevat altarit ja kuningas Aahas saatis preester Uurijale altari kuju ja tegumoe, nii nagu see oli tehtud.
11 Ja preester Uurija ehitas altari täpselt selle eeskuju järgi, mille kuningas Aahas oli läkitanud Damaskusest; nõnda valmistas preester Uurija selle enne, kui kuningas Aahas jõudis Damaskusest tagasi.
12 Ja kui kuningas tuli Damaskusest ja nägi altarit, siis ta astus altari juurde ja ohverdas selle peal.
13 Ta süütas põlema oma põletus- ja roaohvri, valas joogiohvri ja piserdas altari peale oma tänuohvri vere.
14 Aga Issanda ees oleva vaskaltari kõrvaldas ta koja eest, uue altari ja Issanda koja vahelt, ja pani selle uue altari kõrvale põhja poole.
15 Ja kuningas Aahas andis preester Uurijale käsu, öeldes: „Süüta suurel altaril hommikune põletusohver ja õhtune roaohver ning kogu maa rahva põletusohver ja nende roaohver ja joogiohvrid; ja piserda selle peale kogu põletusohvri veri ja kogu tapaohvri veri; aga vaskaltari osas ma veel mõtlen!”
16 Ja preester Uurija tegi kõik nõnda, nagu kuningas Aahas käskis.
17 Ja kuningas Aahas raius ära aluste toed ning kõrvaldas pesunõu nende pealt; ja ta tõstis vaskmere vaskhärgade pealt, mis olid selle all, ja pani selle kivipõrandale.
18 Ja hingamispäeva kaetud käigu, mis oli ehitatud koja külge, ja kuninga välimise sissekäigu pööras ta Issanda koja poole Assuri kuninga pärast.
19 Ja mis veel tuleks öelda Aahasest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
20 Ja Aahas läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ja tema poeg Hiskija sai tema asemel kuningaks.
2. Kuningate 17
1 Juuda kuninga Aahase kaheteistkümnendal aastal sai Hoosea, Eela poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks üheksaks aastaks.
2 Tema tegi kurja Issanda silmis, ometi mitte nõnda nagu need Iisraeli kuningad, kes olid olnud enne teda.
3 Tema vastu tuli Assuri kuningas Salmaneser ja Hoosea sai tema alamaks ning pidi temale maksu maksma.
4 Aga Assuri kuningas sai teada, et Hoosea sepitseb vandenõu: ta oli läkitanud käskjalad Egiptuse kuninga Soo juurde ega olnud viinud Assuri kuningale maksu nagu varem igal aastal; ja Assuri kuningas võttis ta kinni ja aheldas vangikotta.
5 Ja Assuri kuningas vallutas kogu maa ja läks Samaariasse ning piiras seda kolm aastat.
6 Hoosea üheksandal aastal vallutas Assuri kuningas Samaaria ja viis Iisraeli asumisele Assurisse, pannes nad elama Halahhi, Haabori jõe äärde Goosanis, ja meedlaste linnadesse.
7 See sündis sellepärast, et Iisraeli lapsed olid pattu teinud Issanda, oma Jumala vastu, kes oli nad ära toonud Egiptusemaalt vaarao, Egiptuse kuninga käe alt, ja et nad kartsid teisi jumalaid
8 ja käisid nende rahvaste kommete järgi, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest, ja Iisraeli kuningate kommete järgi, mida nemad olid sisse toonud.
9 Iisraeli lapsed olid teinud asju, mis olid ebakohased Issanda, nende Jumala ees: nad olid endile ehitanud ohvrikünkaid igasse linna, niihästi vahitornide juurde kui kindlustatud linnadesse.
10 Nad olid endile püstitanud sambaid ja viljakustulpi igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla.
11 Nad olid seal, kõigil ohvrikünkail, suitsutanud nagu rahvad, keda Issand oli ära saatnud nende eest, ja olid teinud kurje asju Issanda vihastamiseks.
12 Nad olid teeninud ebajumalaid, kuigi Issand oli neile öelnud: „Te ei tohi seda teha!”
13 Ja Issand oli hoiatanud Iisraeli ja Juudat kõigi prohvetite ja kõigi nägijate läbi, öeldes: „Pöörduge oma kurjadelt teedelt ja pidage minu käske ja määrusi vastavalt kogu Seadusele, mille ma andsin teie vanemaile ja mille pärast ma läkitasin teile sõna oma sulaste, prohvetite läbi!”
14 Aga nad ei kuulanud teda, vaid jäid kangekaelseiks, nõnda nagu olid olnud nende vanemad, kes ei uskunud Issandasse, oma Jumalasse.
15 Nad põlgasid tema seadlusi ja tema lepingut, mille ta oli teinud nende vanematega, ja tema hoiatusi, millega ta neid oli hoiatanud, ja käisid tühjuse järel ning said ise tühiseks, ja rahvaste järel, kes olid neil ümberkaudu, kuigi Issand neid oli keelanud, et nad ei teeks nõnda nagu need.
16 Nad hülgasid kõik Issanda, oma Jumala käsud ja valmistasid endile valatud kujud: kaks vasikat; nad valmistasid Ašera kuju ja kummardasid kõiki taevavägesid ning teenisid Baali.
17 Ja nad lasksid oma poegi ja tütreid tulest läbi käia; nad küsitlesid ennustajaid ja toimetasid nõidust; nad müüsid endid kurja tegema Issanda silmis, vihastuseks temale.
18 Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast ja ta kõrvaldas nad oma palge eest; ei jäänud üle muud kui ainult Juuda suguharu.
19 Isegi Juuda ei pidanud Issanda, oma Jumala käske, vaid nad käisid nende seaduste järgi, mis Iisrael oli teinud.
20 Seepärast hülgas Issand kogu Iisraeli soo ja alandas neid ning andis nad riisujate kätte, heites nad viimaks hoopis ära oma palge eest.
21 Sest Iisrael oli ennast lahti rebinud Taaveti soost ja nad olid tõstnud kuningaks Jerobeami, Nebati poja; aga Jerobeam viis Iisraeli ära Issanda järelt ning saatis nad suurt pattu tegema.
22 Ja Iisraeli lapsed käisid kõigis Jerobeami pattudes, mis ta oli teinud – neist nad ei loobunud,
23 kuni Issand viimaks kõrvaldas Iisraeli oma palge eest, nõnda nagu ta oli kuulutanud kõigi oma sulaste, prohvetite läbi; seepärast pidi Iisrael oma maalt minema võõrsile – Assurisse, kus nad on tänapäevani.
24 Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas nad Samaaria linnadesse Iisraeli laste asemele; ja nemad pärisid Samaaria ning elasid selle linnades.
25 Aga oma sinnaasumise alguses ei kartnud nad Issandat; siis läkitas Issand nende sekka lõvisid, kes neid tapsid.
26 Ja Assuri kuningale räägiti ning öeldi: „Rahvad, keda sa viisid võõrsile ja asustasid Samaaria linnadesse, ei tunne maa Jumala õigust; seepärast on ta läkitanud nende sekka lõvisid, ja vaata, need surmavad neid, sellepärast et nad ei tunne maa Jumala õigust.”
27 Siis Assuri kuningas andis käsu, öeldes: „Viige sinna üks neist preestritest, keda te sealt olete ära toonud; ta mingu ja elagu seal ning õpetagu neile maa Jumala õigust!”
28 Nii tuli üks preestritest, keda nad olid viinud Samaariast võõrsile, ja asus Peetelisse ning õpetas neid, kuidas nad pidid Issandat kartma.
29 Aga iga rahvas valmistas oma jumalad ja nad paigutasid need ohvriküngaste kodadesse, mis samaarlased olid teinud, iga rahvas oma linna, kus nad elasid.
30 Nii tegid Paabeli mehed Sukkot-Benoti, Kuuta mehed Neergali ja Hamati mehed Ašima;
31 avvilased tegid Nibhasi ja Tartaki, ja sefarvaimlased põletasid oma lapsi tules Adrammelekile ja Anammelekile, Sefarvaimi jumalaile.
32 Nad kartsid küll ka Issandat, aga seadsid endile iseeneste hulgast ohvriküngaste preestreid, kes nende eest ohverdasid ohvriküngaste kodades.
33 Nad kartsid Issandat, aga teenisid oma jumalaid nende rahvaste viisil, kelle keskelt nad olid toodud võõrsile.
34 Tänapäevani teevad nad endiste viiside järgi: nad ei karda Issandat ja nad ei tee nende määruste ja viiside, ei Seaduse ega käskude järgi, mis Issand andis Jaakobi lastele, kellele ta pani nimeks Iisrael.
35 Issand oli teinud nendega lepingu ja oli neid käskinud, öeldes: „Te ei tohi karta ega kummardada teisi jumalaid, samuti ei tohi te neid teenida ega neile ohverdada,
36 vaid Issandat, kes tõi teid Egiptusemaalt ära suure jõuga ja väljasirutatud käsivarrega, peate te kartma ja kummardama, ja te peate temale ohverdama!
37 Neid määrusi ja seadlusi ja Seadust ja käske, mis ta teile on kirja pannud, peate te hoolsasti täitma kogu oma eluaja, aga muid jumalaid ei tohi te karta!
38 Lepingut, mille ma teiega tegin, ärge unustage! Ärge kartke muid jumalaid,
39 vaid kartke Issandat, oma Jumalat, siis ta päästab teid kõigi teie vaenlaste käest!”
40 Aga nemad ei kuulanud, vaid talitasid oma endisel viisil.
41 Ja need rahvad kartsid küll Issandat, aga nad teenisid samuti oma nikerdatud kujusid; ka nende lapsed ja nende laste lapsed teevad veel tänapäevalgi nõnda, nagu nende vanemad olid teinud.
Psalm 81
8 Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.” Sela.
9 „Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!
10 Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette!
11 Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!
12 Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda.
13 Siis ma andsin nad nende südame paadumusse ja nad käisid oma arvamiste järgi.
14 Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel!
15 Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu.”
16 Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene.
Apostlite 26
24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!”
25 Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
26 Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!”
28 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!”
29 Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!”
30 Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
31 ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.”
32 Aga Agrippa lausus Festusele: „Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.”
Apostlite 27
1 Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle keiserliku väesalga pealikule nimega Julius.
2 Me astusime siis Adramüttioni laevale, mis pidi purjetama Aasia sadamate kaudu, ja läksime merele. Meiega oli ka makedoonlane Aristarhos Tessaloonikast.
3 Ja teisel päeval me randusime Siidonis. Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.
4 Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose alt mööda, sest tuuled olid vastu.
5 Ja purjetades üle avamere, mis on Kiliikia ja Pamfüülia kohal, me saabusime Lüükia Mürrasse.
6 Ja kui pealik leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale.
7 Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal,
8 loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.
9 Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses Paulus neid:
10 „Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule.”
11 Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui seda, mida Paulus ütles.
12 Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja loodesse.