2. Kuningate 21
1 Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Hefsiba.
2 Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
3 Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mille ta isa Hiskija oli hävitanud, ja ta püstitas altareid Baalile, valmistas Ašera kuju, nõnda nagu Iisraeli kuningas Ahab oli teinud, ja ta kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid.
4 Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: „Jeruusalemma panen ma oma nime.”
5 Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue.
6 Tema laskis oma poja tulest läbi käia, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda.
7 Tema paigutas kotta Ašera nikerdatud kuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Issand oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: „Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks.
8 Ma ei tee enam Iisraeli jalga kodutuks sellelt maalt, mille ma olen andnud nende vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma neid olen käskinud, ja kogu Seaduse järgi, mille mu sulane Mooses neile andis.”
9 Aga nad ei võtnud kuulda, vaid Manasse ahvatles neid tegema rohkem kurja kui need paganad, keda Issand oli hävitanud Iisraeli laste eest.
10 Ja Issand rääkis oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes:
11 „Et Juuda kuningas Manasse on teinud neid jõledaid asju, ja on teinud rohkem paha, kui tegid emorlased, kes olid enne teda, ja on saatnud ka Juuda pattu tegema oma ebajumalatega,
12 siis ütleb Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, ma lasen tulla Jeruusalemmale ja Juudale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad mõlemad kõrvad kumisema.
13 Ma tõmban Jeruusalemma peale Samaaria mõõdunööri ja Ahabi soo loodi; ma pühin Jeruusalemma, nõnda nagu pühitakse vaagnat: see pühitakse ja pööratakse kummuli.
14 Ma hülgan oma pärisosa jäägi ja annan nad nende vaenlaste kätte; nad saavad saagiks ja riisutavaiks kõigile oma vaenlastele,
15 sellepärast et nad on teinud kurja minu silmis ja on mind vihastanud sellest päevast peale, kui nende vanemad lahkusid Egiptusest, kuni tänapäevani.”
16 Manasse valas ka väga palju süütut verd, kuni ta Jeruusalemma oli täitnud äärest ääreni lisaks oma patule, millega ta saatis Juuda pattu tegema, tegema kurja Issanda silmis.
17 Ja mis veel tuleks öelda Manassest ja kõigest, mis ta korda saatis, ja patust, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
18 Ja Manasse läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma koja rohuaeda, Ussa rohuaeda; ja tema poeg Aamon sai tema asemel kuningaks.
19 Aamon oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaks aastat; ta ema nimi oli Mesullemet, Haarusi tütar Jotbast.
20 Tema tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu tema isa Manasse oli teinud.
21 Tema käis kõiki neid teid, mida tema isa oli käinud, ja ta teenis neid ebajumalaid, keda tema isa oli teeninud, ja ta kummardas neid.
22 Tema jättis maha Issanda, oma vanemate Jumala, ega käinud Issanda teed.
23 Siis pidasid Aamoni sulased tema vastu vandenõu ja nad tapsid kuninga ta kojas.
24 Aga maa rahvas lõi maha kõik need, kes olid pidanud vandenõu kuningas Aamoni vastu, ja maa rahvas tõstis tema poja Joosija tema asemel kuningaks.
25 Ja mis veel tuleks öelda Aamonist, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
26 Ja ta maeti oma hauda Ussa rohuaeda; ja tema poeg Joosija sai tema asemel kuningaks.
2. Kuningate 22
1 Joosija oli kuningaks saades kaheksa aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat; ta ema nimi oli Jediida, Adaja tütar Boskatist.
2 Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis kõigiti oma isa Taaveti teed, kaldumata paremale või vasakule.
3 Ja see sündis kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal, kui kuningas läkitas kirjutaja Saafani, Mesullami poja, Issanda kotta, öeldes:
4 „Mine ülempreester Hilkija juurde, et ta võtaks kokku Issanda kotta toodud raha, mis lävehoidjad rahvalt on kogunud,
5 ja et see antaks tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda, et nad annaksid seda Issanda kojas töötegijaile lagunenud koja kohendamiseks:
6 puuseppadele ja ehitustöölistele ja müürseppadele, ja puude ning tahutud kivide ostmiseks, et koda kohendada.
7 Aga nendega ärgu peetagu arvet nende kätte antava raha osas, vaid nad talitagu ustavalt!”
8 Ja ülempreester Hilkija ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu Saafanile ning tema luges seda.
9 Siis tuli kirjutaja Saafan kuninga juurde ja tõi kuningale sõna ning ütles: „Su sulased on raha, mis kojas leidus, toonud ja andnud tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda.”
10 Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
11 Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas oma riided lõhki.
12 Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
13 „Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud!”
14 Siis läksid preester Hilkija, Ahikam, Akbor, Saafan ja Asaja naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tikva poja Harhase pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas; ja nad rääkisid temaga.
15 Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas:
16 Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda kuningas luges,
17 sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele jumalatele, et mind vihastada oma kõiksugu kätetöödega; mu viha on süttinud põlema selle paiga vastu ega kustu mitte.
18 Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud:
19 Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.
20 Sellepärast, vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” Ja nad tõid kuningale sõna tagasi.
Õpetussõnad 16
28 Salakaval mees tõstab riidu ja keelepeksja lahutab sõbrad.
29 Mees, kes kasutab vägivalda, ahvatleb oma ligimest ja viib ta teele, mis ei ole hea.
30 Kes silmi pilgutab, see mõtleb riukaid; kes huuled kokku pigistab, sel on pahategu otsustatud.
31 Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.
32 Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja.
33 Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle otsus on Issandalt.
Õpetussõnad 17
1 Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga.
2 Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest.
3 Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi.
4 Kurjategija paneb tähele nurjatuid huuli, petis kuulab kurjakuulutavat keelt.
Apostlite 28
17 Kolme päeva pärast sündis, et Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need olid kogunenud, ütles Paulus neile: „Mehed-vennad, mina ei ole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja siiski olen Jeruusalemmas antud vangina üle roomlaste kätte.
18 Kui need olid mind üle kuulanud, tahtsid nad mu vabaks lasta, sest mul ei olnud ühtki surmasüüd.
19 Aga kui juudid sellele vastu rääkisid, siis ma olin sunnitud nõudma keisri kohut – mitte sellepärast, et mul oleks milleski süüdistada oma rahvast.
20 Sel põhjusel ma nüüd kutsusin teid, et teid näha ja teiega rääkida. Sest Iisraeli lootuse pärast kannan ma seda ahelat.”
21 Aga nemad ütlesid talle: „Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta ega ole tulnud siia ühtegi venda, kes sinust oleks midagi paha teatanud või rääkinud.
22 Aga me peame õigeks sinu enda käest kuulda, mida sa mõtled, sest sellest lahkusust on meil teada, et selle vastu räägitakse kõikjal.”
23 Nad määrasid Paulusele ühe päeva ja siis tuli tema juurde kotta veel rohkem inimesi. Neile ta seletas ja tunnistas hommikust õhtuni Jumala riigist, veendes neid Jeesuse suhtes Moosese Seaduse ja Prohvetite põhjal.
24 Ja ühed lasksid end öeldust veenda, teised aga ei uskunud.
25 Jõudmata omavahel üksmeelele, lahkusid nad, kui Paulus oli öelnud neile selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele:
26 „Mine selle rahva juurde ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe.
27 Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.”
28 Olgu teile siis teada, et see Jumala pääste läkitatakse paganatele ja nemad võtavad seda kuulda!”
29 [Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära ja neil oli omavahel palju vaidlemist.]
30 Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid,
31 kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.