Psalm 87
1 Korahi laste lugu ja laul. Tema alusmüür on pühadel mägedel –
2 Issand armastab Siioni väravaid rohkem kui kõiki Jaakobi hooneid.
3 Auväärseid asju räägitakse sinu sees, sa Jumala linn. Sela.
4 „Ma nimetan Rahabit ja Paabelit minu tundjateks. Vaata, Vilistimaa ja Tüüros koos Etioopiaga – need on seal sündinud.”
5 Aga Siionist öeldakse: Mees mehelt on nad seal sündinud, ja tema, Kõigekõrgem, asutab seda.
6 Issand loeb ära, kui ta rahvast kirjutab raamatusse: „See on seal sündinud.” Sela.
7 Ja lauldes ning ringtantsu tantsides hõisatakse: „Kõik mu allikad on sinus!”
Hoosea 1
1 Issanda sõna, mis tuli Hooseale, Beeri pojale, Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil ja Iisraeli kuninga Jerobeami, Joase poja päevil.
2 Alguses, kui Issand hakkas rääkima Hoosea läbi, ütles Issand Hooseale: „Mine võta enesele hooranaine ja sohilapsed, sest maa lahkub üha hoorates Issanda järelt!”
3 Siis ta läks ja võttis enesele Gomeri, Diblaimi tütre; naine jäi lapseootele ja tõi temale poja ilmale.
4 Siis ütles Issand talle: „Pane temale nimeks Jisreel, sest veel pisut aega ja ma tasun Jisreeli veresüü Jehu soole ning lõpetan Iisraeli soo kuningriigi!
5 Sel päeval murran ma katki Iisraeli ammu Jisreeli orus.”
6 Ja naine jäi taas lapseootele ja tõi tütre ilmale ning Issand ütles Hooseale: „Pane temale nimeks Lo-Ruhama, sest ma ei halasta enam Iisraeli soo peale, nõnda et annaksin neile andeks!
7 Aga Juuda soo peale ma halastan ja ma päästan nad Issanda, nende Jumala läbi; kuid ma ei päästa neid ei ammu, mõõga ega sõja läbi, ei hobuste ega ratsanike läbi.”
8 Kui naine oli võõrutanud Lo-Ruhama, jäi ta jälle lapseootele ja tõi poja ilmale.
9 Ja Issand ütles: „Pane temale nimeks Lo-Ammi, sest teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!
Hoosea 2
1 Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: „Teie ei ole minu rahvas”, öeldakse neile: „Elava Jumala lapsed.”
2 Siis kogunevad ühtekokku Juuda lapsed ja Iisraeli lapsed, panevad ühe endile peaks ja vallutavad maa, sest Jisreeli päev on suur.
3 Öelge oma vendadele: „Minu rahvas!” ja oma õdedele: „Teie peale on halastatud!”
4 Riielge oma emaga, riielge, sest ta ei ole minu naine ja mina ei ole tema mees! Ta eemaldagu oma näost oma hooratööd ja oma rindade vahelt oma abielurikkumised,
5 et ma ei võtaks teda alasti ega paneks teda seisma, nagu ta oli oma sündimise päeval; et ma ei teeks teda kõrbeks, ei teeks teda põuase maa sarnaseks ega tapaks teda januga!
6 Ja ma ei halasta tema laste peale, sest need on sohilapsed.
7 Jah, hooratööd on teinud nende ema, kes kandis neid oma ihus, ta on elanud häbiväärselt, sest ta ütles: „Ma käin oma armastajate järel, kes annavad mulle leiba ja vett, villu ja linu, õli ja jooki.”
8 Seepärast, vaata, ma tõkestan kibuvitstega tema tee ja ehitan temale müüri, et ta ei leiaks oma radu.
9 Ja ta ajab taga oma armukesi, aga ei saa neid kätte; ta otsib neid, aga ei leia. Siis ta ütleb: „Ma lähen ja pöördun tagasi oma esimese mehe juurde, sest mul oli siis parem kui nüüd.”
10 Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali.
11 Seepärast ma võtan tagasi oma vilja, kui selle aeg on käes, ja oma veini vastaval ajal; ma kisun ära oma villa ja lina, mis pidid katma tema alastust.
12 Nüüd ma paljastan tema häbeme ta armukeste silme ees ja ükski ei päästa teda minu käest.
13 Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad.
14 Ja ma hävitan tema viina- ja viigipuud, mille kohta ta ütles: „Need on minu kingitused, mis mu armukesed mulle on andnud.” Mina teen need metsikuks ja metsloomad söövad neist.
15 Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, kui ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas minu, ütleb Issand.
16 Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.
17 Sealt alates annan ma temale ta viinamäed ja lootuse ukseks Aakori oru; siis ta läheb sinna nagu oma nooruspäevil, nagu siis, kui ta tuli Egiptusemaalt.
18 Sel päeval, ütleb Issand, sa hüüad mind: „Minu mees!” ega hüüa mind enam: „Minu Baal!”
19 Ma kõrvaldan tema suust baalide nimed ja enam ei meenutata neid nimepidi.
20 Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.
21 Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast.
22 Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.
23 Sel päeval ma vastan, ütleb Issand, mina vastan taevale ja see vastab maale;
24 maa vastab viljale, veinile ja õlile ja need vastavad Jisreelile.
25 Ja mina külvan ta enesele sellel maal, halastan Lo-Ruhama peale ja ütlen Lo-Ammile: „Sina oled minu rahvas!” ja tema ütleb: „Minu Jumal!””
Rooma 6
1 Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?
2 Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?
3 Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
4 Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.
5 Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega,
6 teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.
7 Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
8 Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga,
9 teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,
10 sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale.
11 Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
12 Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad.
13 Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale.
14 Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.