1. Ajaraamat 1
1 Aadam, Sett, Enos,
2 Keenan, Mahalalel, Jered,
3 Eenok, Metuusala, Lemek,
4 Noa, Seem, Haam ja Jaafet.
5 Jaafeti pojad olid Gomer, Maagoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras.
6 Ja Gomeri pojad olid Askenas, Diifat ja Toogarma.
7 Ja Jaavani pojad olid Eliisa ja Tarsis, kittid ja rodanlased.
8 Haami pojad olid Kuus, Mitsraim, Puut ja Kaanan.
9 Ja Kuusi pojad olid Seba, Havila, Sabta, Raema ja Sabteka; ja Raema pojad olid Seeba ja Dedan.
10 Ja Kuusile sündis Nimrod, kes oli esimene vägev mees maa peal.
11 Ja Mitsraimile sündisid luudid, anamlased, lehablased, naftuhlased,
12 patruuslased ja kasluhlased, kellest vilistid on lähtunud, ja kaftoorlased.
13 Ja Kaananile sündisid Siidon, tema esmasündinu, ja Heet,
14 ja jebuuslased, emorlased, girgaaslased,
15 hiivlased, arklased, siinlased,
16 arvadlased, semarlased ja hamatlased.
17 Seemi pojad olid Eelam, Assur, Arpaksad, Luud, Aram, Uuts, Huul, Geter ja Mesek.
18 Ja Arpaksadile sündis Selah, ja Selahile sündis Eeber.
19 Ja Eeberile sündis kaks poega: ühe nimi oli Peleg, sest tema päevil jagunes maa; ja tema venna nimi oli Joktan.
20 Ja Joktanile sündisid Almodad, Selef, Hasarmavet, Jerah,
21 Hadoram, Uusal, Dikla,
22 Eebal, Abimael, Seeba,
23 Oofir, Havila ja Joobab. Need kõik olid Joktani pojad.
24 Seem, Arpaksad, Selah,
25 Eeber, Peleg, Reu,
26 Serug, Naahor, Terah,
27 Aabram, see on Aabraham.
28 Aabrahami pojad olid Iisak ja Ismael.
29 Need olid nende järeltulijad: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,
30 Misma, Duuma, Massa, Hadad, Teema,
31 Jetuur, Naafis ja Keedma. Need olid Ismaeli pojad.
32 Ja Ketuura, Aabrahami liignaise pojad, keda tema sünnitas, olid: Simran, Joksan, Medan, Midjan, Jisbak ja Suuah. Ja Joksani pojad olid Seeba ja Dedan.
33 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.
34 Ja Aabrahamile sündis Iisak; Iisaki pojad olid Eesav ja Iisrael.
35 Eesavi pojad olid Eliifas, Reuel, Jeus, Jalam ja Korah.
36 Eliifase pojad olid Teeman, Oomar, Sefi, Gatam, Kenas, Timna ja Amalek.
37 Reueli pojad olid Nahat, Serah, Samma ja Missa.
38 Seiri pojad olid Lootan, Soobal, Sibeon, Ana, Diison, Eeser ja Diisan.
39 Lootani pojad olid Hori ja Hoomam; ja Lootani õde oli Timna.
40 Soobali pojad olid Aljan, Maanahat, Eebal, Sefi ja Oonam; ja Sibeoni pojad olid Ajja ja Ana.
41 Ana poegi oli Diison; ja Diisoni pojad olid Hamran, Esban, Jitran ja Keran.
42 Eeseri pojad olid Bilhan, Saavan ja Jaakan; Diisani pojad olid Uuts ja Aran.
43 Ja need olid kuningad, kes valitsesid Edomimaal, enne kui ükski kuningas Iisraeli laste üle valitses: Bela, Beori poeg; tema linna nimi oli Dinhaba.
44 Kui Bela suri, sai tema asemel kuningaks Joobab, Serahi poeg Bosrast.
45 Kui Joobab suri, sai tema asemel kuningaks Huusam teemanlaste maalt.
46 Kui Huusam suri, sai tema asemel kuningaks Hadad, Bedadi poeg, kes lõi midjanlasi Moabi väljadel; tema linna nimi oli Aviit.
47 Kui Hadad suri, sai tema asemel kuningaks Samla Masreekast.
48 Kui Samla suri, sai tema asemel kuningaks Saul jõeäärsest Rehobotist.
49 Kui Saul suri, sai tema asemel kuningaks Baal-Haanan, Akbori poeg.
50 Kui Baal-Haanan suri, sai tema asemel kuningaks Hadad; tema linna nimi oli Pai ja tema naise nimi oli Mehetabel, Mee-Sahabi tütre Matredi tütar.
51 Kui Hadad suri, siis olid Edomi vürstideks: vürst Timna, vürst Alja, vürst Jetet,
52 vürst Oholibama, vürst Eela, vürst Piinon,
53 vürst Kenas, vürst Teeman, vürst Mibsar,
54 vürst Magdiel, vürst Iiram. Need olid Edomi vürstid.
1. Ajaraamat 19
1 Ja pärast seda sündis, et ammonlaste kuningas Naahas suri ja tema poeg sai tema asemel kuningaks.
2 Ja Taavet ütles: „Ma tahan head teha Haanunile, Naahase pojale, sest tema isa on mulle head teinud.” Ja Taavet läkitas saadikud teda ta isa pärast trööstima. Kui Taaveti sulased tulid ammonlaste maale Haanuni juurde, et teda trööstida,
3 siis ütlesid ammonlaste vürstid Haanunile: „Kas sa arvad, et Taavet tahab austada su isa, kui ta läkitab su juurde trööstijaid? Küllap on ta sulased tulnud su juurde selleks, et uu , hukutada ja maad kuulata!”
4 Siis Haanun võttis Taaveti sulased kinni, ajas neil habemed ära, lõikas neil riided istmikuni pooleks ja saatis nad minema.
5 Ja nad läksid. Aga Taavetile anti meeste kohta teateid. Siis ta läkitas käskjalad neile vastu, sest mehi oli väga häbistatud. Ja kuningas ütles: „Jääge Jeerikosse, kuni teile habe on kasvanud, siis tulge tagasi!”
6 Kui ammonlased nägid, et nad olid endid teinud vastikuks Taaveti silmis, siis läkitasid Haanun ja ammonlased tuhat talenti hõbedat, et palgata endile vankreid ja ratsanikke Mesopotaamiast, Süüria-Maakast ja Soobast.
7 Nad palkasid endile kolmkümmend kaks tuhat sõjavankrit ning Maaka kuninga ja tema rahva; need tulid ja lõid leeri üles Meedeba ette. Ja ammonlased kogunesid oma linnadest ja tulid sõtta.
8 Kui Taavet seda kuulis, siis ta läkitas neile vastu Joabi ja kõik sõjakangelased.
9 Ja ammonlased tulid välja ning seadsid endid tapluseks linna väravasse; aga kuningad, kes olid tulnud, olid väljal omaette.
10 Kui Joab nägi, et taplus tema vastu sündis eest ja tagant, siis ta tegi valiku kõigist Iisraeli valitud meestest ja seadis need üles süürlaste vastu.
11 Aga ülejäänud rahva andis ta oma venna Abisai juhtida ja need seadsid endid üles ammonlaste vastu.
12 Ja ta ütles: „Kui süürlased on minust tugevamad, siis tule mulle appi; aga kui ammonlased on sinust tugevamad, siis ma aitan sind.
13 Ole julge, ja olgem vahvad oma rahva ja oma Jumala linnade eest! Tehku siis Issand, nagu tema silmis hea on!”
14 Ja Joab ning rahvas, kes koos temaga oli, tungisid peale, taplema süürlaste vastu; ja need põgenesid tema eest.
15 Ja kui ammonlased nägid, et süürlased põgenesid, siis põgenesid nemadki ta venna Abisai eest ja läksid linna; aga Joab läks Jeruusalemma.
16 Kui süürlased nägid, et nad olid Iisraeli poolt löödud, siis nad läkitasid saadikud ja tõid välja süürlased, kes olid teisel pool Frati jõge; nende eesotsas oli Soofak, Hadadeseri väepealik.
17 Kui Taavetile sellest teatati, siis ta kogus kokku terve Iisraeli ja läks üle Jordani; ja olles jõudnud nende juurde, seadis ta ennast valmis tapluseks nende vastu. Ja kui Taavet oli enese valmis seadnud tapluseks süürlaste vastu, siis sõdisid need temaga.
18 Aga süürlased põgenesid Iisraeli eest ja Taavet tappis süürlastest seitse tuhat vankritäit ja nelikümmend tuhat jalameest; ta surmas ka väepealik Soofaku.
19 Kui Hadadeseri sulased nägid, et Iisrael oli neid löönud, siis tegid nad Taavetiga rahu ja jäid tema alamaiks. Ja süürlased ei tahtnud enam ammonlasi aidata.
1. Ajaraamat 20
1 Järgmisel aastal, kuningate sõttamineku ajal, juhtis Joab sõjaväge ja hävitas ammonlaste maa; ta tuli ja piiras Rabbat. Aga Taavet jäi Jeruusalemma. Joab vallutas Rabba ja kiskus selle maha.
2 Ja Taavet võttis nende kuningal krooni peast ja leidis, et see vaagis talendi kulda ja et selles olid kalliskivid – ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
3 Rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani tööle saagide, kirkade ja kivisaagidega; nõnda talitas Taavet kõigi ammonlaste linnadega. Siis läks Taavet ja kogu rahvas tagasi Jeruusalemma.
4 Ja pärast seda puhkes sõda vilistitega Geseris; siis lõi huusalane Sibbekai maha Sippai, kes oli refalaste järglasi, ja nad alandati.
5 Ja taas oli sõda vilistitega, ja Elhanan, Jairi poeg, lõi maha Lahmi, gatlase Koljati venna, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.
6 Ja taas oli sõda Gatis; ja seal oli pikk mees, kel oli kuus sõrme kummalgi käel ja kuus varvast kummalgi jalal, ühtekokku kakskümmend neli; temagi oli refalaste järglasi.
7 Aga kui ta laimas Iisraeli, siis lõi Joonatan, Taaveti venna Simea poeg, tema maha.
8 Need põlvnesid refalastest Gatis ja nad langesid Taaveti ja tema sulaste käe läbi.
1. Ajaraamat 21
1 Aga saatan tõusis Iisraeli vastu ja kehutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks.
2 Ja Taavet ütles Joabile ja rahva vürstidele: „Minge tehke kindlaks Iisraeli arv Beer-Sebast kuni Daanini ja teatage see mulle, et saaksin teada nende arvu!”
3 Aga Joab ütles: „Issand andku lisa oma rahvale sajakordselt enam, kui neid on! Eks nad kõik ju ole, mu isand kuningas, mu isanda sulased? Miks mu isand seda nõuab? Miks peaks see Iisraelile süüks saama?”
4 Kuid kuninga sõna Joabile jäi kindlaks; ja Joab läks välja ning käis kogu Iisraeli läbi ja tuli tagasi Jeruusalemma.
5 Ja Joab andis äraloetud rahva arvu Taavetile: kogu Iisraelis oli miljon ükssada tuhat mõõgatõmbajat meest, ja Juudas oli nelisada seitsekümmend tuhat mõõgatõmbajat meest.
6 Aga Leevit ja Benjamini ta nende hulka ei lugenud, sest kuninga käsk oli Joabile vastumeelt.
7 See asi oli aga Jumala silmis paha, seepärast ta lõi Iisraeli.
8 Siis ütles Taavet Jumalale: „Ma olen seda tehes suurt pattu teinud! Anna nüüd siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!”
9 Ja Issand kõneles Gaadiga, Taaveti nägijaga, öeldes:
10 „Mine ja kõnele Taavetiga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali neist enesele üks, mis ma sinule peaksin tegema!”
11 Ja Gaad tuli Taaveti juurde ning ütles temale: „Nõnda ütleb Issand: Vali enesele
12 kas kolm nälja-aastat või kolm kuud põgenemist oma vihameeste eest, kusjuures su vaenlaste mõõk saab sind kätte, või kolm päeva Issanda mõõka ja katku maal, et Issanda ingel kõigis Iisraeli paigus saaks hävituse täide viia. Ja nüüd, vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas?”
13 Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Siiski tahan ma langeda Issanda kätte, sest tema halastus on väga suur, aga inimeste kätte ei tahaks ma langeda!”
14 Siis Issand saatis Iisraelisse katku ja Iisraelist langes seitsekümmend tuhat meest.
15 Ja Jumal läkitas ingli Jeruusalemma, et seda hävitada; aga kui ta parajasti hävitas, siis Issand vaatas ja kahetses seda kurja ning ütles hävitusinglile: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi alla!” Ja Issanda ingel seisis siis jebuuslase Ornani rehealuse juures.
16 Kui Taavet oma silmad üles tõstis ja nägi Issanda inglit seismas maa ja taeva vahel, käes paljastatud mõõk, mis oli sirutatud Jeruusalemma kohale, siis heitsid Taavet ja vanemad silmili maha, kotiriided seljas.
17 Ja Taavet ütles Jumalale: „Kas mitte mina ei käskinud rahvast lugeda? Jah, see olin mina, kes tegi pattu ja suurt kurja. Aga mida need lambad on teinud? Issand, mu Jumal! Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu, aga mitte su rahvale nuhtluseks!”
18 Siis Issanda ingel käskis Gaadi Taavetile öelda, et Taavet läheks püstitama altarit Issandale jebuuslase Ornani rehealuse paika.
19 Ja Taavet läks üles Gaadi sõna peale, mille see Issanda nimel oli öelnud.
20 Kui Ornan pöördus, siis ta nägi inglit, aga tema neli poega, kes ta juures olid, pugesid peitu; Ornan oli nisu peksmas.
21 Kui siis Taavet Ornani juurde jõudis, vaatas Ornan ja nägi Taavetit; ta läks rehealusest välja ning kummardas Taaveti ees silmili maha.
22 Ja Taavet ütles Ornanile: „Anna mulle see rehealuse paik, et ma saaksin sinna ehitada altari Issandale! Anna see mulle täie hinna eest, et nuhtlus võetaks rahva pealt!”
23 Ja Ornan ütles Taavetile: „Võta see enesele ja mu isand kuningas tehku, mis tema silmis hea on! Vaata, ma annan veised põletusohvriks ja pahmareed puudeks ja nisu roaohvriks. Ma annetan selle kõik!”
24 Aga kuningas Taavet ütles Ornanile: „Ei, vaid ma ostan tõesti täie hinna eest, sest ma ei taha võtta Issandale seda, mis on sinu oma, ega ohverdada põletusohvriks niisama saadut.”
25 Ja Taavet andis Ornanile selle paiga eest kulda, mis vaagis kuussada seeklit.
26 Ja Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas põletus- ja tänuohvreid; ja kui ta hüüdis Issanda poole, siis Issand vastas temale tulega taevast põletusohvrialtarile.
27 Ja Issand käskis inglit mõõga tuppe tagasi pista.
28 Sel ajal, kui Taavet nägi, et Issand oli talle vastanud jebuuslase Ornani rehealuse paigas, ohverdas ta seal.
29 Aga Issanda elamu, mille Mooses kõrbes oli teinud, ja põletusohvrialtar olid sel ajal Gibeoni ohvrikünkal.
30 Kuid Taavet ei julgenud selle ette minna Jumalat otsima, sest ta oli hirmunud Issanda ingli mõõga pärast.
Psalm 91
1 Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
2 see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
3 Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
4 Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
5 Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
6 ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
7 Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
8 Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
1. Korintose 1
18 Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,
19 sest kirjutatud on: „Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.”
20 Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks?
21 Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad.
22 Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust,
23 meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks,
24 ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.
25 Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.
26 Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.
27 Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.
28 Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on,
29 et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.
30 Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks,
31 et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!”
1. Korintose 2
1 Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust.
2 Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.
3 Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas
4 ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega,
5 et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.