Psalm 100
1 Tänulaul. Hõisake Issandale, kõik ilmamaad!
2 Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega!
3 Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja tema karjamaa kari.
4 Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele!
5 Sest Issand on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve.
Ülemlaul 5
1 „Ma tulen oma rohuaeda, mu õeke, mu pruut! Ma nopin oma mürri ja palsamit, ma söön oma kärgi ja mett, ma joon oma veini ja piima. Sööge, sõbrad, jooge, ja joobuge armastusest!”
2 „Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel. Kuule! Mu kallim koputab: „Ava mulle, mu õeke, mu kullake, mu tuvike, mu süütuke! Sest mu pea on täis kastet, täis ööpiisku mu kiharad.”
3 Ma olen oma rüü seljast võtnud, kas peaksin jälle riietuma? Ma olen oma jalad pesnud, kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
4 Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
5 Ma tõusin, et oma kallimale avada. Mu käed tilgutasid mürri ja mu sõrmed sula mürri riivi õnarasse.
6 Ma avasin oma kallimale, aga mu kallim oli pöördunud ja läinud. Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast. Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.
7 Vahid, kes uitavad linnas, leidsid mu, peksid mind, haavasid mind; nad võtsid minult hõlsti, need müüride vahid.
8 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete? Et ma olen armastusest haige.”
9 „Mispoolest on su kallim teistest parem, sa ilusaim naistest? Mispoolest on su kallim teistest parem, et sa meid nõnda vannutad?”
10 „Minu kallim on priske ja jumekas, silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!
11 Tema pea on puhtaim kuld, tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.
12 Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.
13 Tema põsed on nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri.
14 Tema käsivarred on kullakangid, täis krüsoliidikive; tema kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud.
15 Tema sääred on marmorsambad, asetatud puhtast kullast aluseile; tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid.
16 Tema suulagi on väga magus, ta on läbi ja läbi armas. Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber, Jeruusalemma tütred.”
Ülemlaul 6
1 „Kuhu su kallim on läinud, sa ilusaim naistest? Kuhu su kallim põikas, et koos sinuga teda otsida?”
2 „Mu kallim läks alla oma rohuaeda, palsamipeenarde juurde, rohuaedadesse karja hoidma ja lillekesi noppima.
3 Mina kuulun oma kallimale ja mu kallim on minu, tema, kes lillekeste keskel karja hoiab.”
4 „Sa oled ilus nagu Tirsa, mu kullake, kaunis nagu Jeruusalemm, kardetav nagu väehulk lippudega.
5 Pööra oma silmad ära mu pealt, sest need teevad mind rahutuks! Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadilt.
6 Su hambad on nagu kari emalambaid, kes pesemiselt tulevad; neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
7 Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
8 Kuuskümmend on kuningannasid, kaheksakümmend on liignaisi ja neitseid on arvutult.
9 Aga üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik. Tüdrukud näevad teda ja kiidavad õndsaks, ka kuningannad ja liignaised, ja nad ülistavad teda:
10 „Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?””
11 „Ma läksin alla pähkliaeda vaatama pungi orus, vaatama, kas viinapuu on pakatanud, kas granaatõunapuud õitsevad.
12 Ma ei teadnud, et mu hing pani mind Ammi-Nadibi vankritele.”
Ülemlaul 7
1 „Tule tagasi, tule tagasi, suulamlanna! Tule tagasi, tule tagasi, sest tahame sind näha!” „Miks tahate näha suulamlannat? Et ta tantsiks tantsijate de vahel?”
2 „Ah, kui kaunid on su sammud sandaalides, sa suursugune tütarlaps! Su puusade kaared on nagu ehted, kunstniku kätetöö!
3 Su naba on ümmargune kausike, milles segatud vein ei puudu! Su kõht on nisuhunnik, mis lillekestega on ümbritsetud!
4 Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut!
5 Su kael on nagu elevandiluust torn, su silmad nagu Hesboni tiigid Bat-Rabbimi värava juures! Su nina on nagu Liibanoni torn, vaatluseks Damaskuse suunas!
6 Pea on sul otsekui Karmel ja su lehvivad juuksed purpurikarva! Kuningas on köidetud kiharate külge!
7 Ah, kui ilus, ah, kui kaunis oled sa, armastus, hellituste tütar!
8 Sul on rüht nagu palmipuul ja su rinnad on kobarate sarnased!
9 Mina ütlesin: Ma lähen palmipuu otsa, võtan kinni ta pööristest! Su rinnad on ju viinapuukobarate sarnased ja su hingeõhk on nagu õunte lõhn!
10 Sinu suulagi on nagu parim vein, mis varmalt läheb mu kallima sisse, ja mida voolavad uinuvad huuled!”
11 „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.
12 Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures!
13 Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!
14 Lemmemarjad lõhnavad meile ja meie uste ees on kõiksugu valitud vilju, niihästi uusi kui vanu, mis ma sinule, kallim, olen talletanud.”
Ülemlaul 8
1 „Ah, oleksid sa mu vend, kes on imenud mu ema rinda! Siis kohates sind õues ma suudleksin sind ja keegi ei paneks mulle pahaks.
2 Ma saadaksin sind, viiksin su oma ema kotta. Tema õpetaks mind. Ma annaksin sulle juua vürtsitatud veini, oma granaatõunte mahla.
3 Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
4 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: miks eksitate ja äratate armastust, enne kui see ise tahab?”
5 „Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?” „Õunapuu all äratasin ma sinu, seal, kus su ema tõi su valuga ilmale, kus su valuga ilmale tõi su sünnitaja.
6 Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.
7 Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne!”
8 „Meil on väike õde ja tal ei ole rindu. Mida peaksime tegema oma õe heaks, siis kui temast juttu tuleb?”
9 „Kui ta on müür, ehitame selle peale hõbesakme; aga kui ta on uks, suleme selle seedrilauaga.”
10 „Mina olen müür, ja mu rinnad on nagu tornid – seepärast ma sain ta silmis otse rahutoojaks.”
11 „Saalomonil oli viinamägi Baal-Haamonis; selle viinamäe andis ta vahtide hooleks. Igaüks oleks selle viljaga teeninud tuhat hõbeseeklit.
12 Minu viinamägi, mulle kuuluv, on siin mu ees. See tuhat jäägu sulle, Saalomon, ja veel kakssada viljavahtidele.”
13 „Sina, rohuaedade elanik, sõbrad kuulevad su häält: luba ka mind seda kuulda!”
14 „Rutta, mu kallim, ja ole nagu gasell või noor hirv palsamimägedel!”
1. Korintose 12
27 Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.
28 Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; seejärel tulevad imeteod, seejärel armuannid tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks keelteks.
29 Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?
30 Ega kõigil ole tervendamisandisid? Ega kõik räägi keeli? Ega kõik tõlgenda neid?
31 Aga taotlege suuremaid armuande!Ja ma näitan teile veel ülevama tee.
1. Korintose 13
1 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
2 Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.
3 Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
4 Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,
5 ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,
6 tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
7 Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
8 Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära.
9 Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,
10 aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.
11 Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
12 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.