2. Ajaraamat 2
1 Ja Saalomon määras seitsekümmend tuhat meest kandjaiks, kaheksakümmend tuhat meest kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada, kes neid juhatasid.
2 Ja Saalomon läkitas ütlema Huuramile, Tüürose kuningale: „Tee minule sedasama, mida sa tegid mu isale Taavetile, kellele sa saatsid seedripuid, et ta sai enesele ehitada koja, kus ta elas.
3 Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja ja selle pühitseda temale, et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel; see on Iisraelile igaveseks kohustuseks.
4 Ja koda, mille ma ehitan, peab olema suur, sest meie Jumal on suurem kõigist jumalaist!
5 Aga kellel jätkuks jõudu temale koda ehitada? Sest taevad ja taevaste taevad ei mahuta teda! Ja kes olen siis mina, et ma tahan temale koja ehitada, kuigi ainult suitsutuseks tema ees?
6 Aga nüüd läkita mulle mees, kes oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest ja rauast, purpurpunasest, karmiinpunasest ja sinisest lõngast, ja kes tunneb nikerdustööd, et ta töötaks Juudas ja Jeruusalemmas koos minu oskustöölistega, kes on hangitud mu isa Taaveti poolt.
7 Ja saada mulle seedripuid, küpressi- ja algumipuid Liibanonist, sest ma tean, et sinu sulased oskavad raiuda Liibanoni puid. Ja vaata, minu sulased olgu koos sinu sulastega!
8 Mul on tarvis hankida palju puitu, sest koda, mille ma ehitan, peab olema suur ja imetlusväärne!
9 Ja vaata, raiujaile, kes puid lõikavad, annan ma kakskümmend tuhat koori nisu, su sulastele toiduks, ja kakskümmend tuhat koori otri, kakskümmend tuhat batti veini ja kakskümmend tuhat batti õli!”
10 Ja Huuram, Tüürose kuningas, vastas kirjaga, mille ta Saalomonile läkitas: „Sellepärast, et Issand oma rahvast armastab, on ta sinu pannud neile kuningaks.”
11 Ja edasi ütles Huuram: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes on teinud taeva ja maa, kes on andnud kuningas Taavetile targa poja, kel on tarkust ja taipu, et ehitada Issandale koda ja iseenesele kuninglik koda!
12 Ja nüüd ma läkitan ühe targa ja aruka mehe, Huuram-Abi,
13 kes on Daani tütreist pärit naise poeg ja kelle isa on Tüürose mees. Tema oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest, rauast, kivist ja puust, ja purpurpunasest, sinisest, valgest linasest ja karmiinpunasest lõngast. Ta oskab igasuguseid nikerdusi ja lahendab igasuguseid ülesandeid, mis temale antakse, koos sinu tarkadega ja minu isanda, sinu isa Taaveti tarkadega.
14 Saada siis nüüd oma sulastele nisu, otri, õli ja veini, nagu mu isand on lubanud.
15 Meie raiume siis Liibanonist puid, nõnda palju kui sul on vaja, ja me toome need sulle parvedena merd mööda Jaafosse. Sina vii need siis üles Jeruusalemma!”
16 Ja Saalomon luges ära kõik Iisraelimaal olevad võõrad mehed, pärast seda lugemist, mida tema isa Taavet oli toimetanud, ja neid leiti olevat sada viiskümmend kolm tuhat kuussada.
17 Ja ta tegi neist seitsekümmend tuhat kandjaiks, kaheksakümmend tuhat kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada juhatajaiks, kes panid rahva tööle.
2. Ajaraamat 13
1 Kuningas Jerobeami kaheksateistkümnendal aastal sai Abija Juuda kuningaks.
2 Ta valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Miikaja, Uurieli tütar Gibeast. Aga Abija ja Jerobeami vahel oli sõda.
3 Ja Abija alustas sõda sangarite väega, neljasaja tuhande valitud mehega, aga Jerobeam rivistas tapluseks tema vastu kaheksasada tuhat valitud meest, sõjakangelast.
4 Ja Abija tõusis Semaraimi mäele, mis on Efraimi mäestikus, ja ütles: „Kuulge mind, Jerobeam ja kogu Iisrael!
5 Kas te ei tea, et Issand, Iisraeli Jumal, on andnud Taavetile ja tema poegadele valitsuse Iisraeli üle igaveseks ajaks nagu soolaosaduse?
6 Aga Jerobeam, Nebati poeg, Taaveti poja Saalomoni sulane, on tõusnud ja oma isandale vastu hakanud.
7 Tema juurde kogunes tühiseid, kõlvatuid mehi, ja need olid üle Rehabeamist, Saalomoni pojast, kuna Rehabeam oli noor ja arglik ega suutnud ennast nende vastu maksma panna.
8 Ja nüüd mõtlete teie endid maksma panna Issanda kuningriigi vastu, mis on Taaveti poegade käes, sellepärast et teid on suur hulk ja teie poolt on kuldvasikad, mis Jerobeam on teinud teile jumalaiks!
9 Kas te pole mitte ära ajanud Issanda preestreid, Aaroni poegi, ja leviite, ja endile ise preestreid teinud nagu teiste maade rahvad? Igaüks, kes tuli härjavärsi ja seitsme jääraga oma kätt täitma, sai preestriks neile, kes pole jumalad.
10 Aga meie Jumal on Issand ja meie ei ole teda maha jätnud! Aaroni pojad teenivad preestritena Issandat ja leviidid on ametis.
11 Nad ohverdavad Issandale igal hommikul ja õhtul põletusohvreid ja healõhnalisi suitsutusrohte; nad seavad leivad puhta laua peale ja süütavad igal õhtul kuldlambijala lambid põlema. Sest me täidame Issanda, meie Jumala antud kohustusi, teie olete aga tema maha jätnud!
12 Ja vaata, koos meiega, kõige ees on Jumal ja tema preestrid ja märgupasunad, mis teie vastu hüüavad. Iisraeli lapsed, ärge võidelge Issanda, oma vanemate Jumala vastu, sest see teil ei õnnestu!”
13 Aga Jerobeam oli lasknud varitsejad ringi minna, et need läheksid neile tagant kallale; nad ise olid juudalaste ees, kuna varitsejad olid nende taga.
14 Kui juudalased pöördusid, vaata, siis oli neil võitlus eest ja tagant. Nad kisendasid Issanda poole ja preestrid puhusid pasunaid.
15 Ja Juuda mehed tõstsid sõjakisa. Ja sündis, et kui Juuda mehed sõjakisa tõstsid, siis lõi Jumal Jerobeami ja kogu Iisraeli maha Abija ja Juuda ees.
16 Ja Iisraeli lapsed põgenesid Juuda eest, aga Jumal andis nad tema kätte.
17 Abija ja ta rahvas lõid neid suuresti ja Iisraelist langes mahalööduina viissada tuhat valitud meest.
18 Nõnda alandati seekord Iisraeli lapsed; juudalased aga panid endid maksma, sest nad toetusid Issandale, oma vanemate Jumalale.
19 Ja Abija ajas Jerobeami taga ning vallutas temalt linnad: Peeteli ja selle tütarlinnad, Jesana ja selle tütarlinnad, Efroni ja selle tütarlinnad.
20 Jerobeam aga ei saanud Abija päevil enam jõudu koguda, sest Issand lõi teda, nõnda et ta suri.
21 Aga Abija sai vägevaks. Ta võttis enesele neliteist naist ja temale sündis kakskümmend kaks poega ja kuusteist tütart.
22 Ja muud Abija lood, tema teod ja sõnad, on kirja pandud prohvet Iddo „Seletustes”.
23 Siis Abija läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks. Tema päevil oli maal kümme aastat rahu.
2. Ajaraamat 14
1 Aasa tegi, mis hea ja õige oli Issanda, tema Jumala silmis.
2 Tema kõrvaldas võõrad altarid ja ohvrikünkad, murdis sambad katki ja raius viljakustulbad tükkideks.
3 Tema käskis Juudat otsida Issandat, nende vanemate Jumalat, ja täita Seadust ning käske.
4 Tema kõrvaldas kõigist Juuda linnadest ohvrikünkad ja suitsutusaltarid; tema ajal oli kuningriigil rahu.
5 Tema ehitas Juudasse kindlustatud linnu, kuna maal oli rahu ja neil aastail ei olnud tema vastu sõda, sest Issand lubas teda hinge tõmmata.
6 Ta ütles Juudale: „Ehitagem neid linnu ja ümbritsegem need müüriga, tornide, väravate ja riividega, niikaua kui maa veel meie päralt on! Sest me oleme otsinud Issandat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud.” Siis nad ehitasid ja see läks neil korda.
7 Ja Aasal oli sõjavägi: Juudast kolmsada tuhat meest, kes kandsid kilpi ja piiki, ja Benjaminist kakssada kaheksakümmend tuhat kilbikandjat ja ammukütti; need kõik olid vahvad võitlejad.
8 Aga nende vastu tuli etiooplane Serah väega, mille suurus oli tuhat korda tuhat, ja kolmesaja sõjavankriga; ja ta jõudis kuni Maaresani.
9 Ja Aasa läks temale vastu; siis nad rivistusid tapluseks Sefata orus Maaresas.
10 Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal, ära luba, et inimene oleks sinust üle!”
11 Siis Issand lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees, ja etiooplased põgenesid.
12 Ja Aasa ning rahvas, kes oli koos temaga, ajasid neid taga kuni Gerarini. Ja etiooplasi langes nõnda palju, et nad enam ei toibunud, sest nad löödi puruks Issanda ja tema leeri ees; ja nad võtsid väga palju saaki.
13 Ja nad lõid kõiki linnu Gerari ümbruses, sest neid oli vallanud hirm Issanda ees. Ja nad riisusid kõiki linnu, sest neis oli palju saaki.
14 Ja nad lõid ka karjatelke, viisid ära palju lambaid, kitsi ja kaameleid ning tulid tagasi Jeruusalemma.
2. Ajaraamat 15
1 Ja Asarja, Oodedi poja peale tuli Jumala Vaim.
2 Ta läks välja Aasale vastu ja ütles temale: „Kuulge mind, Aasa ja kogu Juuda ja Benjamin! Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!
3 Kaua aega ei olnud Iisraelil tõsist, Jumalat õpetavat preestrit ega Seadust.
4 Aga kui temal kitsas käes oli, siis ta pöördus Issanda, Iisraeli Jumala poole. Ja nad otsisid teda ning leidsid ta.
5 Neil aegadel ei olnud rahu minejal ega tulijal, sest suur segadus valitses kõigi maade elanike hulgas.
6 Rahvas purustas rahvast ja linn linna, sest Jumal tegi nad rahutuks kõiksugu hädade läbi.
7 Aga teie olge vahvad ja ärge laske oma käsi lõdvaks, sest teie tööl on tasu!”
8 Kui Aasa kuulis neid sõnu ja prohvet Oodedi kuulutust, siis ta võttis julguse ja kõrvaldas jäledused kogu Juuda ja Benjamini maalt, samuti linnadest, mis ta Efraimi mäestikus oli vallutanud, ja uuendas Issanda altari, mis oli Issanda eeskoja ees.
9 Ja ta kogus kokku Juuda ja Benjamini, ja need, kes olid võõrastena nende juures Efraimist, Manassest ja Siimeonist, sest Iisraelist olid paljud tulnud üle tema poole, kui nad nägid, et Issand, tema Jumal, oli temaga.
10 Nad kõik kogunesid Jeruusalemma kolmandas kuus, Aasa valitsemise viieteistkümnendal aastal,
11 ja nad ohverdasid sel päeval Issandale saagist, mis nad olid toonud, seitsesada veist ning seitse tuhat lammast ja kitse.
12 Ja nad võtsid endile kohustuse, et nad otsivad Issandat, oma vanemate Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest,
13 ja et igaüks, kes ei otsi Issandat, Iisraeli Jumalat, tuleb surmata, olgu väike või suur, mees või naine.
14 Ja nad andsid Issandale vande valju hääle ja hõiskamisega, pasunate ja sarvedega.
15 Ja kogu Juuda rõõmustas vande pärast, sest nad olid vandunud kõigest südamest; ja nad otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta. Ja Issand andis neile ümberkaudu rahu.
16 Ja kuningas Aasa kõrvaldas isegi oma vanaema Maaka kui valitsejanna, sellepärast et too oli teinud Ašera häbikuju; Aasa hävitas tema häbikuju, purustas selle ja põletas Kidroni jõe ääres.
17 Aga ohvrikünkad ei kadunud Iisraelist; ometi oli Aasa süda siiras kogu ta eluaja.
18 Ta viis Jumala kotta oma isa pühitsetud annid ja mis ta ise pühitses: hõbeda, kulla ja riistad.
19 Sõda ei olnud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsemisaastani.
Psalm 101
1 Taaveti laul. Ma laulan heldusest ja õigusest ja mängin sinule, Issand.
2 Ma mõtlen käia laitmatut teed. Millal sina tuled mu juurde? Ma tahan vaga südamega käia oma kojas.
3 Ei ma sea oma silma ette tühje asju; ma vihkan taganejate tegusid, ei need hakka mu külge.
4 Pöörane süda olgu kaugel minust, ei ma salli kurja.
5 Kes salaja laimab oma ligimest, selle ma hävitan; kel ülbed silmad ja hooplev süda, seda ma ei talu.
6 Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija.
7 Ei tohi mu koja keskele astuda see, kes teeb pettust; kes räägib valet, ei jää püsima mu silma ette.
8 Igal hommikul ma hävitan kõik õelad maa pealt, kaotan Issanda linnast kõik ülekohtutegijad.
1. Korintose 14
20 Vennad, ärge olge lapsed mõtlemise poolest! Olge lapsed kurjas, mõtlemise poolest aga täiskasvanud!
21 Seadusesse on kirjutatud: „Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda,” ütleb Issand.
22 Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele.
23 Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?
24 Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda.
25 Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.
26 Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist – see kõik toimugu ülesehitamiseks.
27 Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu.
28 Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait – rääkigu iseendale ja Jumalale.
29 Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut.
30 Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis esimene jäägu vait.
31 Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust.
32 Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele.
33 Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes:
34 olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb.
35 Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.
36 Kas Jumala sõna on lähtunud teist või üksnes teieni jõudnud?
37 Kui keegi tundub endale prohvetina või vaimusaanuna, küll ta siis tunneb, et see, mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk.
38 Kui aga mõni seda ära ei tunne, siis ei tunta tedagi.
39 Niisiis, mu vennad, taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist ja ärge keelake keelterääkimist;
40 aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi.