Õpetussõnad 3
1 Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud,
2 sest need lisavad sulle pikka iga, eluaastaid ja rahu!
3 Heldus ja tõde ärgu jätku sind maha! Seo need enesele ümber kaela, kirjuta need oma südamelauale,
4 siis sa leiad armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis!
5 Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!
6 Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!
7 Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!
8 See on su ihule terviseks ja luudele-liikmetele kosutuseks.
9 Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist,
10 siis su aidad täituvad küllusega ja veiniaamid ajavad üle!
Matteuse 16
21 Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.
22 Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!”
23 Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”
24 Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!
25 Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.
26 Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?
27 Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.
28 Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.”
Matteuse 17
1 Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse.
2 Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.
3 Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga.
4 Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.”
5 Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!”
6 Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga.
7 Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!”
8 Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi.
9 Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”
10 Ja jüngrid küsisid Jeesuselt: „Miks siis kirjatundjad ütlevad, et enne peab tulema Eelija?”
11 Aga tema vastas: „Muidugi tuleb Eelija ja seab kõik korda,
12 aga ma ütlen teile: Eelija on juba tulnud, ent nad ei ole teda ära tundnud, vaid on talle teinud, mida kõike ainult tahtsid. Niisamuti peab ka Inimese Poeg kannatama nende käes.”
13 Siis mõistsid jüngrid, et ta rääkis neile Ristija Johannesest.
1. Moosese 47
13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.
14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.
15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?”
16 Ja Joosep vastas: „Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.”
17 Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.
18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.
19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!”
20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.
21 Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.
22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.
23 Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!
24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.”
25 Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.”
26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.
27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.
28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.
29 Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,
30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!” Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!”
31 Ja tema ütles: „Vannu mulle!” Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.
1. Moosese 48
1 Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: „Vaata, su isa on haige!” Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi.
2 Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: „Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!” Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile.
3 Ja Jaakob ütles Joosepile: „Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind
4 ning ütles mulle: Vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks.
5 Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi.
6 Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nime järgi nende pärisosades.
7 Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma.”
8 Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: „Kes need on?”
9 Ja Joosep vastas oma isale: „Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!” Siis ta ütles: „Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!”
10 Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.
11 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi.”
12 Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.
13 Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde.
14 Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.
15 Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: „Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,
16 ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!”
17 Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.
18 Ja Joosep ütles oma isale: „Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!”
19 Aga ta isa keeldus ja ütles: „Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!”
20 Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: „Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!” Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.
21 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale.
22 Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt.”